AapoPukk
Jälgi

Search

Vanaisa Paul
  -    -    -  Vanaisa Paul

õli lõuendil, 97 x 80cm, 2012

Vanaisa Paul

Finalist, Exceptional Merit auhind, Portrait Society of America, 2012

Ameerika Portreekunsti Ühingu küsimused seoses auhinna saanud portreega:

1. Kas sa räägiksid meile oma portree modellist ja selle töö inspiratsioonist?
Mul ei ole kunagi olnud mu oma päris vanaema ega vanaisa. Aga siin on vanaisa Paul, minu naise vanaisa. Paul usub Jumalat. Kui ta sündis oli ta nimi Paul Busch ja kui ta oli 4 aastane, siis eestindati ta nimi, muudeti saksa kultuuri ruumist eesti päraseks, Paul Mäemets.
Kui on perekondlikud üritused, suuremad või väiksemad, siis palutakse alati Paulil teha palve. Ta palvetab siis väriseval häälel ja märgade silmadega. Palved on sügavad ja silmad lähevad märjaks mõnel teiselgi. Tema usk ei ole teisi halvustav ja ennast paremaks pidav. Tema usk on töö. Ta on aastaid töötanud metalli treialina. Ta valmistab neile masinatele osi, mida enam ei toodeta või mida oleks liiga kallis tellida. Traktorite, koppade, autode, puurmasinate jne osad. Oktoobris 2012 saab Paul 80 aastaseks ja ta käib veel iga päev tööl, pensionile lisa teenimas. Tal on kuldsed käed, ära ei taheta teda ilmselt lasta ja küllap ta ei taha seda isegi. “Ole kokkuhoidlik ja tööta iga päev. Tee väikeste sammude kaupa ja saad ühel päeval kogu töö tehtud”, arvan, et nii ta mõtleb oma elu kreedo üle. Kui keegi võõras inimene oli mu pildiraamija juures näinud vanaisa Pauli portreemaali, oli ta öelnud: “Ma tahaksin endale ka sellist vanaisa, kellele selline maal pühendada!”
2. Millised olid sinu esimesed pürgimused? Kas sa oled olnud alati kunstist huvitatud?
Olen sündinud ja kasvanud ema ainukese lapsena ja ema on olnud üle 30 aasta ainsas töökohas, Tartu Lastekunstikoolis õpetaja. Ma ei mäleta kunagi, et oleksin kuidagi eriliselt pürginud kunsti suunas. Olen olnud kogu aeg kunsti sees. Kunsti mõistmise ja mõista tahtmise sees. Ja olen sündinud ka heal ajal. Mu emal oleks olnud mind palju raskem suunata ja kujundada, kui ma oleksin sündinud 20, 30 aastat hiljem. Ma oleksin sündinud siis liberaalsesse, piirideta kunsti maailma. Siis aga oli aasta 1962. Linn nimega Tartu, vana klassikalise maalikooliga kultuurilinn. Kus toimusid regulaarsed ülevaatenäitused. Piltidelt õhkas vastu värvi esteetikat, tugevat joonistust ja maalikooli, portreid oma aja inimestest. Kunst polnud siis veel osadeks lammutatud, et näha millise tüki taga see päris algoasake end peidab. Ta eksisteeris tervikuna ja sellise terviku tunde sain ma ka enda sisse. Tänaseks on lõpuks ka Eestis selgeks saanud, et osade taga ja sees ei ole kunsti ühikuid leida. Terviku kokkukasvatamine võtab aga aastaid aega.
Kas ma olen alati olnud huvitatud kunstist? Jah alati. Ja ime on see, et saades sellel aastal 50 avastan ikka veel uut juurde, leian uusi kunstnikke kes mulle meeldivad nii tänasest päevast kui ajaloost. Ja ometi olen ma väga valiv.
3. Kuidas ja kus sa said oma esimesed kunstiharjutused?
Kodus ema käe all. Mitte isegi niivõrd käe all. Vaid tema kõrval elades. Näitusi külastades, Ja muidugi maailma parimas lastekunstikoolis. 9 aastasena alustada tõsist kipspea joonistamist, skulptuuri, kunstiajalugu, kompositsiooniõpetust, klassikalise akvarelli koolitust. Kõike joonistati natuurist. Sooviksin igale kunstiandega lapsele just selles vanuses ja tugevat klassikalist õpetust. Vigadele ei vaadatud kunagi läbi sõrmede. Ei otsitud, nagu täna, et millise kontseptsiooniga saaks selle vea ära seletada. See oli minu lastekunstikool, kolm korda nädalas neli tundi korraga ja pärast tavakooli. Neli aastat järjest. Kuna aga ema oli selles koolis õpetaja, siis olin esimestest eluaastatest tal koolis tundides kaasas. Ma olen sündinud kunstikoolis. Kunstikooli õpetajate tuba oli emaga meie esimene kodu sünnitusmajast tulles. Seda kõike kuni ema sai korteri, kus ta elab tänaseni. Ta on 76 aastat vana.
4. Kuidas sa kirjeldaksid oma stiili?
Keegi on kunagi öelnud, et maali objekti nii hästi ja ausalt kui suudad, täpselt sellisena nagu näed, ilma sellele mõtlemata kuidas seda teha, kuidas see su käe alt välja tuleb. .. ja tulemuseks on sinu oma stiil. Sul on muide seda rohkem seda oma stiili, mida vähem sa sellele mõtled, arvan ma. Mu isa, maalikunstnik ja luuletaja Aleksander Suuman, läks veel kaugemale öeldes kord, et kui sa hakkad pilti tehes mõtlema, et kuidas sa midagi teed, siis sellest hetkest on kunst kadunud.
Meile ei ole vaja juurde veel ühte kunstnikku, kes maalib nii nagu see ja see kunstnik. Meile on vaja juurde veel ühte kunstnikku, kes on omanäoline ja kordumatu. Milline võluriik on on ühe kunstniku sees, hinges ja südames. See kõrvalekalle, see päris mitte oskamine, mitte pärale jõudmine ja endaga mitte rahul olemine võib olla hea eeldus suure teekonna alguseks oma isikliku eripära leidmisel. Kõigepealt austus modelli ees, tema määrab stiili, milline peaks su pilt tulema, siis sellele järgneb ausus oma tunnete ees, julgus eksida ja eksimustest lõpuks koosnebki su isiklik käekiri. Kas ei hakka tõeline kunst sealt kus me näeme kõrvalekallet ootuste suhtes.
5. Millised on olnud su kõige raskemad katsumused kunstnikuna?
Kõige raskem on kui modell hakkab su pildist kõnelema. Kõige raskem on kui modell näeb sind teenindajana, tellimuse täitjana. Seda ei juhtu muidugi kultuuriinimeste seas. Meie portreekunstnikena näeme ju modelli läbi, vahel me näeme isegi mida modell mõtleb.
Seetõttu on kõige parem teha portreed, mille eest sa raha ei saa, siis kohtud sa kunstiga, inimesega kes on oma eluga su ees ja sa kohtud ka enesega. Minu jaoks ongi kõige olulisem leida sujuv/lepitav ühendus tellimustöö ja endale tehtud portree vahel.
6. Kahekümne aasta pärast, kus sa arvad end olevat oma töödega?
Soovin, et areneksin lihtsalt edasi kunsti ja inimeste mõistmisel. Et arengu tempo oleks sama nagu viimase 10 aasta jooksul. Et nende uute aastate sisse võiks mahtuda mu elu parim maal.
7. Lisaks portree sarnasusele modelliga, mis oleks need erilised kvaliteedi jooned, mis peaks portreel olema, et see oleks ka hea maal?
Tööd tehes püüan ma mitte mõelda kuidas ma midagi teen. Siis on juba hilja. Kõik mõtlemised, lubadused ja tõotused tuleb enne töö sündi ära korraldada. Ma ei saa vägisi pildi sisse mõtet panna. Küll aga tuleb see sinna sisse, kui ma sellele ei mõtle, kui ma kasutan kõiki oma teadmisi ja oskusi nähtava edasiandmisel. Mängureeglid on samad, nagu lastekunstikoolis või kunstiakadeemias. Pilt peab olema ruumiline, kompositsioon peab olema veenev. Lisandub uusi väärtusi, mida ma varem ei teadnud (tajusin aga polnud endale veel sõnastanud), portree peab austama seda inimest, kes on su pildil. Portree peab olema võimeline esitlema sind kui kunstnikku. Portree peab rääkima midagi vaatajale meie ajastust. Portree peab äratama huvi ja kaasa mõtlemist, kaasatundmist. Portree peab olema informatiivne. Portree peab jutustama sulle lugu sellest inimesest. Ja lõpuks, midagi peab jääma ka saladuseks või interpreteeritavaks. Portreteeritav elab oma elu edasi lõuendil ja selle taga, ka siis kui sina vaatajana ta eest lahkud.

Pildi sünd ajateljel:

20. jaanuar 2012, 6:10pm. Pildistasin Pauli ühel õhtupoolikul pärast ta tööpäeva. Pildistasin 70 fotot. Valisin välja kolm fotot, kolm poosi. Võtsin, ette kõik portreekunstiühingu võidutööd läbi aastate ja kõrvutasin neid Pauli fotodega. Valisin ja võrdlesin, kaalusin ja katsetasin. Esitasin endale küsimusi. Tahtsin leida poosi, mida veel pole olnud. Tahtsin leida poosi, mis kõneleks Paulist. Mis eelkõige, tahtsin leida valguse asetust ja kehaasendit sellist, mis avaks Pauli kõige temalikuma nurga alt. Mis tooks esile kõige rohkem teda. Samas mis tooks esile kõige rohkem ka mind, et mida mulle meeldiks maalida. Lõpuks olin poosi, peahoiaku ja valguse leidnud. Riietus sobis esimesest kohtumisest. Tööinimese riietus, kodune kampsun. Õigemini “panen puhtad riided selga pärast tööpäeva ja lähen poseerima” riided või “lähen sugulastele külla” riietus. Paul oma naise Serenatega on meie naabrid, meie vahel on väike aiavärav.

21. jaanuar 2012

5:10pm. Ma alustan kindla teadmisega, et ma ei taha veel täpselt teada, millise poosi lõpuks valin.

Küll aga tean nüüd neid kolme poosi peast, milles Paul on kenasti esile tulnud. Pildistan need kolm poosi veel üle. Õigemini näeb see tegevus välja selliselt, et ma lasen tal poose vahetada, aga muuseas pildistan ka seda kõike ülesse. Küsin veel Pauli käest, et millises poosis ta end kõige mugavamalt tunneb… Tunnen nüüd, et olen selle leidnud. Ja nüüdsest unustan kõik pildistamised. Käsitlen seda vaid materjaliga tutvumisena.

Valin välja oma kolmest erinevast mõõdust ühe kõige sobivama lõuendi. Olen need juba eelmine päev ettevalmistanud kattes valge pinna Gessoga millele olen seganud hulka musta akrüülvärvi, tulemuseks umbes 50% hall. Küll on see meetod ikka hea. See murrab koheselt ära selle hirmutava ebaloomulikult valge aluspõhja ja kogu mu järgnev tegevus on selle esile toomine, mis on hallist heledam ja selle mis on hallist tumedam.

Paul istub hästi, truult, on see kõige õigem sõna. Tal tuleb esitleda iseennast ja mina pean selle üles leidma.

5:28pm. Tühi lõuend. Alustan söepulgaga. Siinkohal ei suuda küll foto pealt maalmimine end kunagi õigustada. Kui oled omandanud korraliku kunstihariduse ja praktika, siis natuurist joonistades saavutad sa spontaanselt “õige” ja huvitava kompositsiooni. Ees istuja juhib kogu mängu. Unustan kõik ümbritseva, kõik seni plaanitu ja mõeldu. Ilma kahte kolme sammu tagasi astumata poleks sellises suuruses maali tegemine võimalik (38×31″). Liigun lõuendi ees edasi tagasi, kasutan ka peeglit, et ennast veel paremini taltsutada. Samas võtan seda allajoonistamist tööna, mitte erilise puutumatu püha üritusena. Olen ette juba valmis selleks, et kui ilmneb miski, millega ma joonistuse käigus või lõpus rahul pole, siis nihutan ja kohendan alusjoonistust niikaua, kui mind mitte miski ei häiri.

5:30pm. Poosi välised piirjooned on paigas. On näha, et tegemist on inimesega, kelle pea nõjatub käele ja teine käsi on esiplaanil sõrmed harali.

5:32pm. Rõhutan kolme olulist liini: jalg, õlg ja pea kallak.

5:34pm. Rõhutan kõige karakteersemaid kohti ja ka ilmselt samas kõige tumedamaid kohti igas oma konkreetses areaalis. Nina, silmakoopad, kulmud, esiplaani käsi, kampsuni alumine serv, voldid käisel, krae nurk.

Pean siinkohal märkima, et ma ei tee seda kõike ette teades, vaid spontaanselt. See, et ma seda praegu üles kirjutan minutilise täpsusega on mul endalgi huvitav jälgida. Kuna ma pildistasin statiivi pealt igat olulist edasiminekut pildil. Siis pilte üle vaadates näen iga foto juures olevat infot kellaajaliselt. Samas seda rada uuesti läbi käies meenub ka läbielatu.

5:38pm. Rõhutan nüüd juba eriti tugevalt. Pauli vasak käsi tuli väiksemaks teha, näpp toetub meelekohale. Tahan üles märkida kiiresti need figuuri kontuurid, millest tasub töö käigus kinni hoida. Lõug, nina, valguse ja varju piiril olev Pauli parem silm. Esimesele käele püüan nüüd ka paremat asukohta leida. Pauli vasak kõrv ja peakuju tervikuna.

5:42pm. Pauli parem käsi veel väiksemaks. Lähedal olev käsi saab omale kandilised sõrmed ja kontuuri. Suu kuju läheb täpsemaks, nina alune vari veelkord, põsesarnade alused varjud. Muide ma joonistan põhiliselt valguse ja varju piire näos ja värvi pindade piire väljaspool nägu. Ikka veel söepulgaga. Põskede kortsud, silmad, kulmude uus asukoht. Küünarnukid, õlad, kampsuni lõpetus, krae, jala piir, tugitool. Mäng jätkub. Tegemist on küll inimesega, aga et kompositsioon õnnestuks, pean siin nägema ka lõbusat pindade tantsu, nende lõikumist ja kooseksisteerimist.

5:44pm. Kannatus on katkenud ja alusjoonisega ma enam ei jätka. Pintsel kätte ja asun varjude laia pinna leidmist. Abivahendiks on vene Razbavitel nr 4(nevskaja Palitra  tehas) ehk diluent #4 for artistic painting ehk Pinen (retificated turpentine oil). Ajan pintsliga söejoonise laiali, tekitan suuremaid varjude pindasid.

5:47pm. Tumeduste leidmine pintsli ja tärpentiniga jätkub. Oluliseks olen pidanud alati oma meetodi juures, et ühe uue mõttega, lähenemisega liiguksin ma üle terve pildi. Nii ka siin. Üks uus sõna peab kajama pildi igas nurgas. Tema tulek peab teada olema üle pildi.

5:49pm. Esimene värv. Eesmärgiks on leida keskmine näo ja käte toon ning sellega katta kogu nägu ja käed. Katta nahk. Toon peab täpne olema. Võibolla ma ei saagi täpselt seda kätte ja võibolla see polegi võimalik. Küll aga pean end treenima ka enda usaldamises. Ma pean tooniga rahul olema. Kui miski veel häirib, siis tuleb tooni nii kaua segada, kuni pind on absoluutselt maha rahunenud, ei probleemitse enam. Värvitoon peab laskma endas sisaldada tulevasi vorme selle pinna sees. See toon on ka leitav valguse varju piirilt. Luban endale ka sama tooniga leida sooje pindu tugitoolis ja kampsunis. Nimetan seda mõttes värvi kompositsiooniks, vaatlen kuidas kollakad pinnad omavahel suhtlevad.

5:51pm. Burnt sienna. Varjupolne nägu, silmakoopad, silma tumedus, nina külgmine vari ja nina alune vari, suu ehk siis ülemine huul. Lõuaalune vari, kui ihul olev tumedaim koht vist. Sellist tumedat värvi sisse tuues mõtlen ma rangelt edasise konstrueerimise peale. Ma ei lähe mingil juhul olemasolevat valmis joonistust seest katma. Vaid ma joonistan värviga vormi kuju edasi. Samal ajal jälgin hoolikalt kuidas uus värv ja uus tumedus suhestuvad kogu pildi pinnaga. Sama pruuniga ka tugitooli seljatugi.

5:56pm. Tumesinine. Püüan segada võimalikult täpselt poolvarju sinise, mida näen Pauli pluusil. Sinise sissetoomine tundus mulle vajalik juba üksnes külma tooni esitlemise pärast. Peale selle aitab see tugev toon mul jätkata kompositsiooni ülesehitamist.

5:57pm. Endalegi ootamatult liigun ma suhteliselt kiiresti edasi uue värvi peale. Pauli näo ja käte valgustatud külg. Selle tooni täpne leidmine on väga vajalik.

Hoian juba kasutatud pintslid alles, igal sees oma värv. Nii on mul kerge liikuda sama värviga edasi mis juba olnud on. Pruuniga tundus mulle et on vajalik teha valgustatud näo sisse mõned karakteersed tõmbed, nina kõrvalt tulev põse korts ja silma alune korts. Samuti näppude jooned.

6:03pm. Olen otsustanud tuua sisse midagi lõbusat, oranzikas-punased kampsuni triibud. Sama värvi veidi külmem aste tuleb mulle kaaslaseks üla ja alahuule peale, parema silma alla, parema käe sõrmenukkide peale, otsaette vertikaalseteks kortsudeks, esiplaanil oleva käe sõrmede vahele.

6:08pm. Kollakas hall taust tahab tegemist. Jällegi püüan segada selle üldtooni, mis ei ole ei valgus ega vari, vaid keskmine tausta toon. Püüan selle segada nii täpse kui võimalik .

6:11pm. Enamvähem kogu taust saab kaetud.

6:14pm. Aeg on liikuda pildi kõige tumedama pinna juurde, esiplaanil olevad püksid. Siingi on tähtis leida see täpne põhitoon.

6:17pm. Tausta peal näen kahte vertikaalset viltust pikka volti. Need võiks nüüd küll peale tuua. See oleks nagu hea tasakaal tugitoolile, Pauli paremale käele, esiplaani käele. Liigun tagasi alguse pruuni juurde ja rõhutan sellega tugitooli paremas küljes olevaid tugevaid varje.

6:21pm. Teeme pausi, Paul tuleb pilti vaatama.

On olnud 1 tund maalimist ja kokku 1,5 tundi oleme olnud koos.

23. jaanuar, kaks päeva hiljem.

5:21pm. Värske pilguga korrastan õlga, Pauli paremat kätt, pluusi kraed. Tõstan kõrgemale Pauli paremat jalga. Olen kriitiline proportsioonide osas ja püüan vigu vähendada.

5:36pm. Valin ühe sellise näo tooni mida ei ole veel olnud ja sisenen poolvarjudesse. Lõug, Varju sisse ära pöörav põsk. Otsaesise valguse ja varju piiril olev tumedus. Sama tooni leian ka kätelt. Kogu aeg käib range ülesehitamine. Eesmärgiks on võimalikult väikese pintslitõmmete arvuga saavutada maksimaalne tulemus. Seda ma sellisena ei mõtle muidugi. Aga tegelikkuses see toimub. Ma lihtsalt mõtlen peas kiiresti valmis pintslilöögi suuna laiuse tugevuse, mis kõige täpsemini annaks soovitud tulemuse.

5:44pm. Nüüd nagu mingit kindlat meetodit nagu enam polekski. Püüan lihtsalt iga järgneva liigutusega vähendada valede hulka, mis mu maali modellist lahutab. Kui näen, et on vaja võtta uus soe näo toon, siis ma teen seda. Kui aga rõhutada varjusid küünarnuki ja käe all, et heledad osad paremini esile tuleksid, siis ma teen seda.

5:45pm. Pauli vasak käsi tumeda varjuga, käe all.

5:53pm. Nüüd võtan käsile kõik tumedused, mida näen käistel, krael, pükstel. Tumesinise ja mustjas rohelisega.

6:11pm. Käte ja näo täpsemaks minemine.

6:26pm. Rõõmsad heledused nii näos, kui tugitoolil.

6:30pm. Heledused pluusil

24. jaanuar, uus päev.

5:03pm. Vaatlen, et näos on kõik olemas, samuti on paigas käsi, millele pea toetub. Ülejäänud maal aga tahab veel järele toomist. Püüan ette mõelda, et kui peaksin näoga täpsemaks minema, siis ma ei tohiks ära kaotada neid suuri värskeid pintslilööke, mis nägu oma tahkudega kenasti välja toovad. See on mu päeva ülesanne.

5:12pm. Vana tõde – pärast pausi alusta tumedustest.

5:17pm. Rõhutan esiplaanil olevate jalgade varjusid. Samuti püüan sügavaks ja täpseks minna meie suunast vaadates parema käega.

5:31pm. Pühendan eraldi aega esiplaanil oleva käe läbi töötamiseks.

5:38pm. Esiplaanil oleva diivani käetoe heleduse kokkupühkimine pinnaks.

5:43pm. Käekell. Tumedad punakas-pruunid varjud kummagi küünarnuki all.

6:06pm. Vasak ja parem pildi serv oma tumedustega, mis aitavad tugitooli taustast lahti lüüa. Samuti tulevad sisse detailid esiplaanil oleva käetoe juures. Kõik ainult tumedustega. Hoian taas suurt vormi oma pindade vahel. Mõtlen nii nagu päris alguses. Nimetan seda tumeduste või kõige sügavamate varjude kompositsiooniks. Vahel hüppavad tumedad löögid ka päris esiplaani põlve juurde ja kampsuni oluliste tumedate murdumiste juurde. Nägu pole täna nagu puutunudki.

6:09pm. Paremal esiplaanil sügav tumepruun varju territoorium, mis joonistab välja kogu massiivse tugitooli. Pooltoonid pööramas triipudena esiplaanil olevaid tugtooli osi. Seljatugi pöörab, varju käetugi siseneb varju territooriumisse.

6:18pm. Ikka veel tegelen parema ja vasaku servaga ja varjudega seal. Avastan, et tugitooli kuju tahab veidi parandamist. Meie poolt vaadates vasak käetugi tahab tõstmist saada. See on nüüd tüüpiline hetk, kus maalile kaks sammu lähemal seistes näed sa tugitooli käetugesid teises perspektiivis kui maali eemalt hinnates. Pean otsustama, millises vaatamise asendis ma jäädvustuse teen.

6:25pm. Tumedused ehitavad kompositsiooni aina täpsemaks. Esimesel käetoel lõikan alt serva maha ja sulatan selle varju sisse. Lähen tumeda pruuniga ka näo juurde. Tavaliselt ongi nii, et kui kõike muud tehes saabub hetk, kus sul on pintsliotsas just see õige värv, millega saaks nägu puudutada, edasi vormida ja kui nägu kutsub, siis mine. Kulm, suu kesktelg, ala ja ülahuule peal punakas tume pruun puudutus, vari näo piiril. Triibud tugitoolil ja kampsuni varjude sees.

Poolteist tundi täna, me lõpetame.

25 jaanuar, uus päev.

5:08pm. Alusta tumedast. Kohendan suuri proportsioone. Küünarnukkide kohalt teen pluusit kohevamaks, annab natuke mahtu juurde. Tumedusega lisan Pauli paremale jalale laiust ja volti juurde. Varjud küünarnukkide ümber.

5:26pm. Roheline kampsun saab eest pikemaks tehtud. Uurin kampsuni ehitust ja mõtlen, et talle peaks mingi soonilisuse sisse tooma. Sama teema kraega.

5:49pm. Palju punakaspruune triipe kampsunil ja tugitoolil. Esiplaani jalaga ei ole ikkagi rahul. Ja lisan meie poolt vaadates vasakule jalale massi juurde. Samut tulen välja pükste puhul uue tooniga. Kui siiani on seal olnud ainult põhjatoon ja vari, siis nüüdsest lisandub veel kolmas toon, mis eelnevaid toone ühendab, põlv hakkab kumerduma ja jalg hakkab muutuma ümaramaks.

6:06pm. Teen mõned täpsustavad pinstlilöögid meie poolt vaadates parema silma juures. Tuletan endale meelde, et nägu ma ei tohiks väga palju puutuda. Õigemini lasen endal teha vaid seda, milleta edasi minna ei saa.

6:30pm. Veidike näo varjudes askeldamist. Meie poolt vaadates vasaku käe täpsmemaks viimine, peopesa piiri parem väljatoomine. Triibud kampsunil, rohelisega pruuniga.

26. jaanuar, Uus päev. Pilt on valmis, kuid kutsusin modelli veel üheks korraks, et kontrollida üle, et kas pilt on ikka valmis.

4:52pm. Ägedad oranzid triibud saab värskendatud kampsuni peal.

5:10pm. Varjud kampsunil.

6:34pm. Rohkem vaatlemist, kui tegemist. Istun ja vaatan. Kui näen erinevust, siis katsun ennast läbi, et kas mul on füüsilist jõudu see asi läbi viia. Vasakul paar tumedat tõmmet taustal lõuendi servas. Leian ka et tugitooli käetugi saab endale kena tumeduse vahetult enne lõppu. Kampsuni peal avastan, et saab teha ka kudumile iseloomulikke vertikaalseid joonekesi. Näos toon välja mõned üksikud heledad kohad, mõne roosakama koha, mida seal enne ei olnud. Asi on näo juures väga delikaatne. Pean otsustama kui palju tohin veel teha, et üle ei läheks, aga et ka puudu ei jääks. Käte heledused tahavad veidi kirjususe vähendamist ja valguse laigud omavahel ühendamist. Tumeda sinisega mõned pluusi ülesehitust täpsustavad jooned.

28. jaanuar.

6:43pm. Vaatan et pilt on valmis.

Category: