Aive Antsov, ajakiri “Elukiri” 3. märts 2010.Ühes Tartu Karlova puumajas sisaldab üksainuke tuba nii palju graafikalehti, akvarelle ja pastelle, et tundub nagu oleksid näituseruumis. Korteri seinal seisab Aapo Puki autoportree, aastast 1980. Laine Pukk, Aapo ema, oli see, kes oma armastusega graafika vastu juhatas poja kunstini.
Peatselt 75. eluaastale lähenev Laine peab pensionäripõlve väga väikesel pinnal. Tartus Tolstoi tänaval, suurte puude alleel. Huvitav on selles pisikeses korteris olles kujutada ette, kuidas tuntud kunstnik Aapo Pukk koos emaga 18 m2 pinnal suureks sirgus.
“Ateljee oli meil õue peal olemas siis, kui poeg juba suuremaks sai. 1980. aastatel. Kui pojal tekkisid sõbrad, saime olla tegemistes ka lahus. Ta oli siin toas oma õppimise asjadega, mina ateljees.”
Ema ja Aapo suhe on olnud läbi aastate sügav sõbrasuhe. “Arutasime kõike, mis elus oli. Mida rohkem ta kasvas, seda rohkem kasvasin minagi koos laste maailmaga. Seda ei ütle ainult mina, aga seda on ka Aapo tõdenud: meil ei läinud nii, et oleks kakelnud või turritanud. Kui midagi oli, siis rääkisime, arutasime. Ja huumor on meid aidanud, nagu eestlastele ikka omane.”
Laine sündis Jõgeva vallas Õuna külas Tartumaal. Koduseid talutöid jäi ema üksinda tegema, lapsi kasvatama, nad läksid isaga lahku.
“Lapsepõlve iga vaba aeg läks täditütrega joonistamise peale,” meenutab Laine. “Laps joonistab kõike, mis näeb. Koolis oli joonistamist rohkesti, sest botaanikavihikutes, zooloogia-, geograafiavihikutes sai joonistatud nii palju, kui kulus.”
Nagu lastel ikka – jagus rohkesti oli ka mängimist. “Tädilastega, üks minust noorem ja teine vanem, saagisime nukkude sõidukitele rattaid, tegime majakesi papist, ja mis vähegi andis lõikuda, lõikusime; ja kleepisime. Alati ei olnud meisterdamistel värvi saada, leidsime kõik, mis värvi andis. Sirelilehed, rohud, igasugused lilled, mis vähegi mahlakama värviga olid.”
Kui pisipõlv läbi, õppis Laine Jõgeva algkoolis, lõpetas seitse klassi. “Mu vanem õde, kes käis Jõgeva sordiaretusjaamas tööl, luges ajalehest, et Tartus on avatud kunstikool. Lapsed me olime, ei olnud Tartus käinud, Tallinnas ammugi mitte, tõi õde mind ja täditütart käe kõrval Tartusse kunstikooli sisseastumiseksamitele. Olime sel ajal 15-16-aastased. Ja saime sisse.”
Laine koos oma kursusekaaslastega oli praeguse Tartu Kõrgema Kunstikooli esimene lend. Õpetajateks 1950. aastate tuntud kunstnikud, kellest muist juba surnud. Ellen Polli, Kalju Polli, Harri Puudersell, Lola Liivat.
“Leonhard Merzin, kes mängis Kevades õpetaja Lauri, temagi oli alguses me kursusel. Ta oli väga aktiivne esineja juba siis. Samuti astus meiega koos Omar Volmer, Hardi Volmeri isa. Omar oli teistest täiskasvanulikum. Ta oskas tol ajal juba inglise keelt, see oli meie jaoks ime.”
Tartust sai Laine kunstipedagoogilise hariduse. Oli kunstilistes ainetes paremate hulgas ja pääses nii kergemini Tallinna kunstiinstituuti sisse. “Läksin graafikat õppima ja täditütar tuli hiljem järgi, sest ta vahepeal abiellus ühe meie kursusekaaslasega.”
Tallinnas käis Laine viis aastat graafikat õppimas, aga diplomitöö jäi tegemata. Põhjus peitus selles, et poliitika tegi viimaseid pingutusi hoida tsensuuri. Aleksander Remmel, Tartu kunstikooli asutaja ja direktor sai teada, et Lainet ei lastud diplomitööga edasi minna ning kutsus teda äsjaloodud Tartu lastekunstikooli suvepraktika õpetajaks. Lainele hakkas see töö nii meeldima. “Palusin, et kas ei saaks jääda lastekunstikooli edasi ja sain sügisel septembris tunnid. Olin Tartu elusse sisse elanud. Ja Tallinnasse tagasi ei läinud.”
Laine vanematel polnud teda võimalik toetada. Nagu paljud tolle aja kursusekaaslased, pidi ka tema 16. eluaastast juba omapäi toime tulema. Kooli ajal elas internaadis, sai maalt kaasa kaalikaid-peete-kapsaid, aga koolist laekus ka stipendium. Kui aga lastekunstikoolis tööle hakkas, puudus elukoht. Nii seadis end ajutiselt sisse lastekunstikooli õpetajate toas.
Kui samal ajal Lainega tuli lastekunstikooli õpetama Aleksander Suumann, oli ta kohe esmapilgust neiule sümpaatne. “Kui Aleksandri nime kuulsin, tuli mulle meelde, et kunstikooli ajal oma toa tüdrukutega taldrikut keerutades küsisime oma tulevaste nimesid, ja minule tuli Aleksandri nimi. See oli müstiline.”
Lastekunstikoolis oli ainult üks õpetajate tuba. “Kui Aleksander tuli õpetajate tuppa, siis ta luges enamasti oma kirjutatud luuletusi ja loomulikult kuulasin teda meeleldi,” meenutab Laine.
Kui kooli jõulupeol Laine luges jõuluvanale salmi, tuli tal iseenesest Juhan Liivi Lumehelbeke.
“Kas selle tõttu või mina oma õrna, argliku olekuga tingisin – et Sass õpetajate toas olles joonistas paberi peale sinise värviga lumehelbekese. Kinkis selle mulle.”
(Lumehelbest sai Laine ja Aleksandri ühine side. See jäädvustus kui nende suhte ja hiljem ka väga hapra peretunde sümbol, mille aastaid hiljem joonistas Sixtuse Madonna kaardile poeg Aapo, kinkides selle emale. Lumehelves Madonna ja ta poja jalgade ees. Habras ja õrn. Nagu armastus, mis Laine ja Aleksandri vahel uue elu süütas.)
Kui Aleksander sõitis suvel Palangasse kunstnike loomingulisse laagrisse ja sealt mõne aja pärast tagasi tuli, ootas Laine teda argliku uudisega. “Ta sai teada, et ootan last.”
Mehe esimene reaktsioon oli, et antud moment pole lapse sünniks hea. “Me võime edaspidi lapse saada, ütles ta. Mina aga olin otsustanud. Laps tundus nii loomulik. Mu elu sai koos lapsega hoopis teise mõtte. Aleksander aga hakkas minust eemale hoidma.”
Noorte tutvusele lõi suhet lahti harutavaid sikksakke sisse see, et nende sõpruskonnad erinesid. “Aleksander kutsus mind oma tutvusringkonda, kus olid kirjanikud, kunstnikud, kutsus kohvikusse, aga ma ei olnud kohvikus käia. Olin maalaps ja linnaelusse polnud veel elanud sisse. Minu sõpruskond omakorda jäi Aleksandrile kaugeks.”
Kui poeg Aapo sündis, oli Laine 27-aastane. “Kui poiss kasvas, Aleksander hoidis minust ikka eemale. Küll koguaeg lootsin, et ta meist hooliks. Tahtsin näha, et ta oleks sel momendil, kui teatasin, et lapse saan, hoolivust üles näidanud. Kui ta ütles lapsest teada saamise hetkel, et nüüd peame abielluma, siis tundus see mulle pealesurutud olukord. See solvas mind. Kui ta teist korda tuli mulle pakkuma abielu siis, kui mu elu juba laabus ja oli korter, keeldusin taas.”
Laine kasvataski Aapo üksinda üles. “Puudust me ei tundnud. Peagi hakkas mul suurem palk olema, hiljem sain tunde rohkem.” Kui poeg sirgus suuremaks, astus ka tema lastekunstikooli ja lõpetas selle. Täiskasvanuna läks kunstiinstituuti arhitektuuri õppima, samal ajal tegi töid graafikasse astumiseks ja sai teisele kursusele graafikasse sisse. Aapo lõi pere, sündis laps. “Siis käisin koguaeg Tallinna vahet, suviti hoidsin väikest last. Olin sama õnnelik, nagu vanaemad ikka,” räägib Laine.
“Aapo suhtlemine oma isaga oli hiljem hea,” meenutab Laine. “1990. aastate lõpus kuni 2003, kui Aleksander suri. Näiteks Tallinnas raekojas, tehes portreede näitust teatri- ja muusikainimestest, kutsus ta sinna ka isa. Seal kohtusin minagi Aleksandriga, muidu olime ainult teretuttavad.”
Aapo kunsti kohta leiab Laine nii: “Mina emana võin öelda, et Aapo oli lapsena natuke ees oma arengult joonistustelt, ja ta tegi selliseid töid juba lapsena, mis olid hea silmaga. Ta tööd olid väga tähelepanelikud kõikide eluvaldkondade suhtes. Ta võis joonistada inimesi, loomi, uuris loodust.”
Autoportree, mis seisab Laine kodu seinal, tegi Aapo enne kunstiinstituuti graafikasse astumist. “Ja esitas selle sisseastumiseks. Teised tööd olid tal sama tasemega.”
Sel ajal, kui Aapo käis Tallinnas instituudis, oli ema jätkuvalt lastekunstikooli õpetaja Tartus. Töötas sel ametikohal kuni 1989. aastani. “Pärast olin vabakutseline kunstnik, graafikas tegin tellimustöid näiteks ülikoolile ja botaanikaaiale, esinesin näitustega.”
Ta võttis osa üldistest Tartu kunsti aastaülevaatenäitustest 1980. ja 1990. aastatel. Esimene isiknäitus oli kohvikus Werner. Vahepeale mahtus isiknäitusi veel mitmeid, kuni 2009. aasta lõpus tuli pisigraafika näitus Tartu Lutsu raamatukogu Karlova harukogus.
Sellele eelnes vabariiklik joonistuste näitus Tallinnas. Veel on ta osa võtnud eksliibriste näitustest. Pisigraafikaga olnud grupinäitustel väljaspool Eestit.
“Graafika järele on mul lausa vajadus, ka joonistamise järele. Samal aja ma ilma värvita ka ei saa, nii on sündinud pastelli- ja akvarellitööd. Ei saa toas olla ka siis, kui mingi värv toas puudub. Kui üldse ei ole sinist ruumis, ei saa ma olla. Kui pole oranži või kollast, siis ei saa samuti. Mingi meeleolu järgi käib toaski värvide paigutus.”
Praegusel hetkel teeb Laine jätkuvalt graafikat, nagu ta tegi seda aastaid, lastekunstikooli töö kõrvalt. “Kunstnike majas on meil üks grupp, kus käivad modellid, joonistame portreed, figuuri ja akti. Teeme graafikat ja esineme näitustel. Seal on keskkooli õpilasi kuni 80-aastase osalejani. Olen kujunenud selle grupi töö eest vastutajaks. Me tahame õigustada enda olemist seal, sest oleme isemajandavad, iseseisvad.”
Laine hoiab end aktiivsena looduses käimisega. “Loodus on põhiline, miks Karlovast kinni hoian, siin on hea ringi jalutada: ilusad aiad, vanade majade ja puudega. Siin on looduse ja inimese paras kooslus. Ei ole liiga inimrohke ja samas on loodust just nii palju, kui vaja.”
Varem luges Laine palju. Isegi liialt palju enda sõnul. Praegu on tal Maaleht, mida saab jõuluks oma pere käest kingitusena, tema oluline lugemismaterjal aasta läbi. Tahtes maaeluga ennast kursis hoida linnas elades, on see talle huvitav.
Laine leiab, et elu maa peal aitab elada see, kui iga inimene saab aru, et ta on üks osa suurest tervikust, mida võib eriliseks nimetada. “Inimese sünd on juba ime omamoodi, sest sisaldab kogu järgnevat elu, saatuse alged on juba enne sündi olemas. Kui joonistan loodust, olen aeg-ajalt luubiga vaadelnud lähedalt taime või lille. Isegi, kui ta on ära kuivanud, on seal väga täiuslik elu sees. Detailirikas ja on näha, et see on looduse looming, mis omakorda suure Looja loodud.”
Laine põhiline olemus on mõtisklemine. “Aeg- ajalt liigub mõte lõpmatuse peale. Kus see lõpmatus on, millest koosneb. Mõte on see, mis võib kaugele viia ja võib sisustada, täita seda, mida me ei näe, seda, mida me ei kuule, seda, mida me ei kompa. Kui palju on teooriaid, mida me ei tea, aga mida oletatakse. Aga iga inimene loob oma tervikolemuse maailmast iseenda sees ja loob ka ümbritseva. Igaüks näeb isemoodi. Ja loomingulisele inimesele on see oluline.”
Laine on loonud graafilise pildi, millel tiibadega hobune, Pegasus hoiab sündinud last oma tiibade vahel. Selle pildi nimeks on Sünd. See on nagu pilt Lainest endast, kes kogu elu oma poega niimoodi õrnalt nähtamatutel tiibadel kanda tahtnud.
“Millegipärast ma pidin siin Tartus olema. Pidin oma poissi niimoodi saama, teda kasvatama. Usun, et saatusel oli see mulle määratud. Sest loodus on nii suur tervik, alati inimene ei juhi oma rada.”
“Hakkasin luuletama juba lapsena. Peale sõda olid meil talu ümber suured tühjad põllud, kus polnud midagi külvatud. Kui juhtusin seal üksinda karjas olema, lugesin samas tehtud luuletusi kõva häälega. Järgmisel päeval sündisid uued luuletused. Oli tunne, nagu oleks taevas laskunud alla ja maapind tõstnud mind kõrgemale. See tiivustas mind koguaeg luuletusi juurde mõtlema. Olin siis algkooliealine. Kui läksin kunstikooli, kirjutasin edasi. Tunne on, et kogu elu olen kirjutanud, praegu ka kirjutan. Kui mõnikord läheb uni ära. Kui on mingid ärevamad ajad, emotsionaalsemad, siis iseenesest luuletused tulevad.”
Üks Laine luuletus:
KÕNED
Vaikuses kuuled
Lillede kõnet
Ja näed nende
elamistarvet
Mis enamgi on
Kui kõnekad
Kõned ---
Lillede kõne kõrval
Haihtuvad kõik ---
Ka mured
Laine ja Aapo Pukk Jõgeva lähedal Õuna külas ema lapsepõlve radadel.
Aapo 47. sünnipäeval 2009. aastal Hiiul. Vasakult pojapoeg Randolf Pukk, Randolfi tüdruksõber Mari Ann Kallas, ema ja vanaema laine, pojapoeg Aaron, Aapo abikaasa helge ja Aapo Pukk.
Autor: Laine Pukk
"Sünd", kuivnõel, 1980.
Autor: Laine Pukk
Ex libris. Toivo Vaalma. Värviline ofort, 1984.
Aive Antsov,
Ajakiri "Elukiri"
© 2009 Aapo Pukk. Piltide kasutamine trükis või veebikujunduse osana autori kirjalikul loal. Telefon 372-503-1750
