Portreed ja Impressioonid. Uus kataloog

Kuupäev: 
Neljapäev, Oktoober 5, 2006

Eessõna.

Kas me oleme mõistnud, kuhu me oma elus oleme jõudnud? Oleme jõudnud teiste juurde või endale lähemale. Vahel oleme end peitnud enese ja teiste eest. Kui saaks vaid peidust välja tulla. Olen püüdnud jälgida teisi kunstnikke ja teisi eluteid ja teisi karjääre. Teisi portretiste ja teisi portreteeritavaid.

 

 

Mu imetluse objektideks on olnud Sargent ja Velázquez. Zorn ja Serov.

Kuid kuhu olen siis jõudnud? Kas lähemale oma ajale? Kas lähemale inimesele läbi erinevate aegade?Tegelikult olen jõudnud tagasi algusesse. Lapsepõlve. Emajõe äärde Tartusse. Koju. Laupäeva hommikusse, tagahoovi. Lastekunstikooli õppeaasta on läbi ja suvepraktika algab järgmisel nädalal. Olen kuuride katusel ja vaatan, kuidas vari liigub minust eemale. Keegi saeb puid. See heli on mind saatnud vaiksetesse mõtiskelu paikadesse ka ükskoik kui kaugel maailmas. Kui vaid olen saanud maalida ja kuulata hääli täis vaikust enese ümber. Ei, vaikust aja ümber. See puude saagija varub ilmselt juba varakult küttepuid järgmiseks talveks. Sinna on aga aega terve suvi ja sügis. Mul on käes suurendusklaas ja imestan, kui tuliseks võib minna valgusetäpp.

Kuidas siis maalida? Tehniliselt õigesti. Hästi. Virtuoosselt. Targalt. Kellelegi midagi tõestades. Või otsida tõesti vaid üht. Tõde inimese kohta. Mõtlemise ja väljaütlemise siirust, elu peitmata raskust, suhete läbimaalitud keerukust. Kurbust, mis julgeb vastu seista ka kõige tugevamale naerule. Rõõmu, mis kunagi ära ei kao, sest see on alati kohal. See väike rõõm, mis teeb inimesest hea inimese. Muide, ka paha inimene võib ilus olla, põnev olla.

 

Mind on ikka hämmastanud inimese elu. Eriti aga siis, kui minult palutakse kedagi tagantjärele maalida. Mu ees on selle inimese kogu elu. Näpuotsatäis fotosid. Ja tellijatestki pooled pere liikmed pole teda elavana näinud. Vahel tervest elust järel vaid kolm fotot, vahel kuus fotot… Tänane portreteeritav on omal ajal hõbeda ainega päevavalguse käes fotopaberile kinni püütud, siis kui ta elas. Ja täna tahame teda õlivärvidega maalida lasta. Täna on ta valmis „poseerima”. Võiks ka ära öelda, põhjendusega, et ma ei maali ületamatut, ma ei maali püüdmatut möödunut. Jahmatama panev selgus vaatab siis vastu neilt kuuelt fotolt. Noorpõlves. Ehmatusest elu ees ja selle ees, et kõik on alles ees. Ehmatusest elu ees ei ole ta päriselt veel kohal. Jah, loomulikult on näojooned paigas.

Ma ei räägi lihtsast portree tegemisest, kellegi maha ja ära joonistamisest. Vaid mõtetest, ideedest, mida ta kannab. Siis aga foto abiellumisest. Seal vilksatab korraga usaldust elu vastu. Seal paistab seda, et ta võiks olla kõige parem. Oma elus. Kohmetult täiuslik. Siis foto töötamise ajast, kuskil kollektiivis, teiste hulgas. Nagu keskpaigas, sündida enam ei saaja kuhugipoole minna ka ei tea. Siis kodus, laps süles. Ja siis mitte enam noor. Kulunud, aga teab kõike. Vähemalt nii palju kui selleks eluks vaja. Pühendunud, elu poole hoidev, lähedastest kinni hoidev. Vana. Lõpuks õnnelik. Kas või teiste jaoks.

Millal siis oleks olnud parim aeg portreteerimiseks? Kas tõesti nüüd, nendelt vähestelt fotodelt? Kuna siis veel? Sest lapselapsed on oma lapsi juba maalida lasknud ja koduseinal ootab koht just teda. Koduseinal? Kuidas ta saab veel meile naeratada, sealt pintslitõmmete vahelt suu kujutise koha pealt?

Mida olen ma sellest õppinud, et mu ees on seisnud president, peaminister, patriarh, peapiiskopid, parlamendi liikmed, linnapead jpt? Olen aina julgemaks saanud inimestega kohtudes. Kui mul oleks tulnud tipp-poliitikut portreteerida kakskümmend aastat tagasi, siis võib-olla poleks ma sellega hakkama saanud. Täna see ei ole nii. Püüan näha temas isiksust, inimest eelkõige, asendamatust, kordumatust, ja siis tuleb alles see tuntud nägu ja ametioskused. Olen näinud argust ja pugejalikkust. Staaritsemist, üleolevust, probleeme, õnne, julgust, pealetükkivust, ilu, armastust, sundimatust, tarkust…

Olen püüdnud seda kõike mõista ja aru saada, kui palju see nähtav ja eelkõige tuntav on portreteeritava inimese pärisosa. Kui palju sellest ta tahab olla? Kui palju sellest võiks olla see, mida teistele näidata portree kaudu? Kas minu tänane portreteeritav on nende omaduste veenev kandja? Eelkõige on see mu enda mõistmise lugu. Elu mõistmise lugu. Olen praktiliselt igalt modellilt midagi õppinud. Kas või mõneks ajaks. Midagi inimeseks olemisest. See annab mulle võimaluse luua isikust nn eluportree, kus on koos tema lapsepõlv, unistused, eluga leppimine, elu armastamine ja lahkumise mõtted. Endast millegi maha jätmise mõtted.

Kord tuli mu juurde vanaema tellima  lapselapsest portreed. Tema idee oli, et see on parim kingitus, mille ta saab jätta järglastele. See pojatütre portreemaal on kõige tähtsam asi, mis ta endast tahab maha jätta, kui ta kunagi peaks lahkuma. Mu ees on lamanud viimast kuud elav vähihaige poiss ja vanemad on palunud, et portreteeriksin teda. Nende visandite ja viimaste aastate fotode alusel tegin temast poolfi guuris portreemaali, millel ta ruttab, koolimüts peas ja hõlmad valla. Taustaks üksikud valged linnud.

Mu ees on lamanud puugihammustusest halvatud kehaga kõnevõimetu tüdruk. Tema 18. sünnipaÅNev toimus haiglas ja kohapeal sündiv porteejoonistus oli üks kingitustest talle, mida ta oli soovinud.

Mu ees on poseerinud põlenud näoga tüdruk, kes palus, et ma maaliksin talle näo, mis tal oleks võinud olla. Näo, mis tal tegelikult on, kui seda põlengut seal peal ei oleks.

Meie üks vanaemadest, Endla, keda enam ei ole, tema portree on mu naise vanematekodu seinal. Pea ja õlad. Siidpluus seljas. Taustaks tumeroheline kahhelahi. See pilt ei korva tema puudumist. Aga sellest maalist vähemaga ma ka ei lepiks.

Kas ei ole portreteerimine üks kõige nõudlikumaid kunstižanre üldse? Jah, ta on vahel liigagi isiklik. Ja see on hea, et ta on vahest liig lähedal ajale, elule, inimesele. Et jääks midagigi järele pärast modelli ja kunstnikku. Midagigi, mis kunstnikust ja modellist on suurem ja jäävam. Uutele põlvkondadele toituandev.

Miks maastikud ja kompositsioonid? Et ennast mitte kaotada. Maastik, mida sa ei maali tellijale ega müümise mõttega, on justkui autoportree. Autoportree ajas ja ruumis. Ja kui kasulik tervisele ja maalimisoskusele.

Siia albumisse on koondunud üks tundeparalleelidest koosnev valik läbi 44 eluaasta. Portreed kõrvuti impressioonidega. Abstraktsus kõrvuti reisipiltidega. Tellimus kõrvuti unenäoga.

Kuidas sa lõhud ära
 
olemasolevat
 
ehitad ülesse
 
olemasolematut
 
Nõnda sa lepitad
 
lepitamatut
 
Tuled uue
 
pildiga
 
 
Oma uue, kolmanda kataloogi sünni juures tahan tänada:oma ema Lainet, abikaasa Helget, sõpra Dianne´i, esimest maaliõpetajat Silvia Jõgeveri, kunstiteadlast Mai Levinit ja tõlkijat Krista Kaera. Samuti kuuluvad mu tänud kõigile mu tellijatele, kelleta ma poleks saanud olla portreekunstnik, kunstnik, teistmoodi inimene.
 
Aapo Pukk

© 2009 Aapo Pukk. Piltide kasutamine trükis või veebikujunduse osana autori kirjalikul loal. Telefon 372-503-1750