See portreemaal Merlinist valmis eksperimendina. See seisnes selles, et ma tahtsin näha ja kogeda, et kas on võimalik saavutada kõiki tonaalsusi kasutades ainult nelja värvi. Isegi kolme, kui valget mitte värviks lugeda. Need olid siis: Titanium White, Cadmium Yellow, Permanent Rose and Cerrulea Blue.

Sain teada, et see on võimalik. Soovitan seda teistelgi proovida, kes vähegi värvidega kokku puutuvad.

 

Selle maaliga käis kaasas veel midagi tavatut. Midagi, mida ma nii tihti ei tee. Nimelt enne selle pildi sündi plaanis üks Tallinna reklaamiagentuur tellida minult "Kalevi" kommivabrikule toote kujundusi. See oli lähenevate jõuludega seotud päkapikkude kujutamine kommikarpidel ja sokolaadide pakenditel. Idee oli teele läinud. Ja nii ma siis käisin ringi ja mõtlesin, et kuskohast ma küll leian tänapäeval ühe hea päkapiku. 

See mõte peas kerlmas sattusin ühel päeval Järve Selverisse. Korraga näen, väike tüdruk, minu päkapikk sõidab söökla ees mehaanilise hobuse seljas, mis tegelikkuses ju paigast ei liigu. Vaatan ja vaatan - minu päkapikk. Natuke poisilik, lapsik, ilus ja ideaalne. Läksin ta juurde, ning palusin, et ta viiks mu oma vanemate juurde. Päkapiku ema ja isa sõid parasjagu. Rääkisin oma loo ja vajaduse ära. Nad olid nõus muidugi mu õnneks. Isa veel küsis, ilmselt naljaga pooleks, et palju ma neile maksan. Nali jäi naljaks. Keegi kellelegi ei maksnud. Lõpuks tellimust Kalevist ei tulnudki - nad olid leidnud nende jutu järgi minust tunduvalt odavama kunstniku, Hardi Vomeri. Aga ema tõi tüdruku mitmeid mitmeid kordi mulle Tartu maantee stuudiosse poseerima ja nii see pilt valmiski. Portreemaal kuulub endiselt mulle ja ma olen päkapikule väga tänulik, et ta oli seal Järve Selveris olemas ja et ta nüüd on kindlasti ilusaks ja suureks kasvanud.