Valmistudes meie vestluseks,

 

 

Kahju, et te ei leidnud neid intervjuusid ülesse, kus mulle meeldis kõneleda endast. Aga võibolla mulle ainult tundub, et need on kuskil olemas. Teisalt, olen muidugi nõus, et alati ei sattu kätte need ajad, kus tahaksid endast rääkida. See on nagu kunstniku eluga üldse. Sa sõltud väga palju oma meeleoludest, pikematest perioodidest, kus oled avalam ja teisalt kus oled kinnisem ja hoiad ennast millegi või kellegi jaoks. Pildid on need kes vajavad mu energiat ja kõik ülejäänud tarbijad on kõrvalise tähendusega. Vahel on isegi nii, et kui maalin kodus ja abikaasa satub mööduma minust kui olen tegemas just väikest pausi ja seisan majas kuskil hajameelselt pintsel käes, siis abikaasa kes tahaks lihtsalt ühte väikest kallistust, et nagu tere öelda keset päeva. Siis võib juhtuda, et tõmbun endasse teen igaks juhuks pahura näo pähe, et ära mind sega. Tean et abielus on see parasjagu komplitseeritud, kuid hoian oma energiat. Ja tean, et kui annan perele järele, siis olen kaotanud maalimise energia ja minust ei ole enam töötegijat. Suhtun inimestesse nagu oma maalidesse ja vastupidi.

 

Teid on usutavasti ära tüüdanud vastata tuhat korda ühtedele ja samadele küsimustele. Kuidas te eelistaksite vestlust üles ehitada?

On tõesti aegu olnud, kus on ära tüüdanud, aga siis olen ka selles ise süüdi olnud, et ei ole osanud ei ütelda. Tegelikult on väga efektne kasutada mingite aegade möödudes ühtesid ja samu küsimusi, sest vastuste jaoks oled küpsenud.

 

Lapsepõlv annab võimsa impulsi inimese täiskasvanud eluks. Kuidas möödus teie lapsepõlv? Kus ja kelle juures?

Lapsepõlv on ja saab olema erakordse tähendusega inimese järgneva elu jaoks. Kui ma olen vahel maalimas kaugel kodumaast, siis külastavad mind sageli ühed erilised meditatiivsuse hetked. Ma maalin, nii nagu olen teinud seda läbi kogu elu ja siis korraga kuulen Tartu linnas oma Tolstoi tänava tagahoovi hääli. See on üks üldistatud kevadine laupäeva hommik. Kuskil saetakse ketassaega puid. Olen kuuride soojal tõrvapapi katusel, mille kalle varjab mind meie maja akende eest. Olen üksinda oma tulevikuga. Isegi lõhnad tulevad minuni. Siis olevikus tean, et lapsepõlv on minuga koguaeg kaasas. Ja see lapsepõlve tunne ja õnnetunne on üks ja seesama.

 

19 ruutmeetrine köögi ja toaga väike korter Tartus Karlova linnaosas. See kõik on praegusenigi alles ja ema on alles. Põhiline mängupaik oligi selle maja õu, millest rikkamat õue pole elus ealeski kohanud. Mulle meeldis ronida katustel ja kõrgete korstende otsa, et siis leida oma „ulakusele” põhjenduse asusin ma seal ka alati maalima või joonistama. Küll oli väljapaistev istuda naabriõue pesuköögi ohtlikult kõrge korstna otsas ja joonistada. Teinekord oli lihtsalt vaikselt kuskil puuriitade peal või jälle puu otsas ning jälgisin meie õue elu. Kuulasin, mida inimesed rääkisid, kuidas nad räägitule reageerisid ja siis kuidas nad edasi tegutsesid.

Teine paik oli 50 km kaugusel Tartust Jõgeva lähedal Õuna külas Mälgu talus, kus veetsin peaaegu kõik lapsepõlve suved. Lapsed seal maal olid enamvähem üheealised. Üks meist oli veidi vanem ja siis ta pani meid sporti tegema. 4 km ring ümber põldude oli kõige hullem. Väiksemad korvpallivõistlused ja kaugus-ja kõrgushüpe meeldisid mulle väga. Marju mulle ei meeldinud korjata. Mäletan, kui emad ütlesid, et igaüks korjab ühe kopsikutäie ja siis võib edasi mängida. Protestisin päris kõvasti ja kasutasin kooliharidusest saadud teadmisi: „Suvi on puhkuseks ja siin maal on nagu pärisorjus!” Hädaga pooleks korjasin muidugi kopsiku täis. Hanede eest sai põgenetud ja lammaste peale määgitud. Lakas sai magatud ja lugematuid kordi käisime natuke suurematena juba kolhoosis raha teenimas. Ostsin oma esimese kella heinapallide tõstmise raha eest. Päris romantiline oli ka kivide korjamine põldudelt. Traktor vedas metallplaati läbi põllu ja lapsed, kes olid tööle vormistatud, viisid kive plaadi peale hunnikusse.

 

Teie kõige jõulisemad lapsepõlvemuljed?

Neid on nii palju, et vahel tundub, et ainult nendest ma koosnengi.

Fantoom voodis. Oli saunapäeva õhtu, olin voodis ootamas und ja köögis askeldavat ema. Linad olid nii siledad puhta lõhnaga ja valged, et mäletan neid siianigi. Siis tekkis idee, et see mask, mille ema oli mulle kunagi teinud, fantoomi mask, paneks selle õige ette ja üllataks ema. Mõtlesin selle kontrasti efekti üle kui roheline riidest ümber pea mask väikeste silmaaukudega, mis tikitud punase niidiga, on mul peas ja see vaatab välja teki alt. Vaatab välja sealt, kust ema ootab magava poja pead. Tagatipuks panin kätte veel ema mustad lakknahast sõrmikud, mis kunagi olid moes olnud. Lasin mustadel näppudel üle teki serva paista ja… jäin magama. Suur oli olnud ema ehmatus, nagu hiljem teada sain. Ema isegi ei ehmatanud mitte selle üle, et mask peas oli ja kindad ja puha, vaid selle üle, et ma kogu selle efektsuse juures ei reageerinud, sest lihtsalt magasin ja küllalt raskelt.

Teater kodus - linadele maalitud eskimote elamine. Käisime emaga vaatamas Tartu Etnograafiamuuseumis näitus, mis oli pühendatud eskimotele. Tegin kodus kohe selle teemalise ühemehe- ühepoisi näitemängu, kus voodilinadest said dekoratsioonid maalitud jurtaga saaniga põhjapõdraga. Peategelane ise oli laskmas parte ja tegi lõket. Veel ühed voodilinad olid kardinateks.

Raudvärava lugu. Olime emaga millegipärast tülis olnud ja siis oli teineteisel nii paha maik sellest suus, et tahtsime seda olukorda kuidagi lahendada ja otsustasime selle paha ja mure kodunt ära viia. Jalutasime läbi kogu Tartu linn. Kuhu sa ikka muret viid? Me leidsime paiga. Selleks osutus suur katoliku kirik Tähtvere linnaosa alguses ja loomulikult oli sel hilisel tunnil kirik kinni. Kinni oli ka vana roostes värav. Otsustasime panna mure selle värava külge ja mitte enam tülitseda. Tülisid tuli ka hiljem veel, aga kiriku värav ei lähe elu aeg meelest.

Kord ärkasin, vast kui olin kümne aastane või noorem, öösel ülesse meie väikeses Tolstoi tänava korteris, ärkasin ülesse hirmu peale. Selle peale, et ma olen kaitsetu. Et maailm on kõigest üks kera taevas ja ei midagi rohkemat. Kartsin seda teadmatust, et mis meist kõigist saab pärast surma. Mind ängistas see teadmatus. Ema lohutas, et energia ei saa kaduda, kui see kord on juba oma teekonda alustanud. Mäletan, et täit lohutust ma ei saanud. Tänaseks on selle koha peale tulnud selgus.

 

Kas te meenutate oma vanemaid sageli?

Minu isa ja ema on mõlemad kunstnikud. Isa Aleksander Suumann (1927-2003) oli pool elu maalija ja teine pool luuletaja. Maalijana on ta läinud Eesti kunstiajalukku lihtsate süžeede ja peene värvitaju esitajana. Ema Laine Pukk (sünd 1935) on pidanud oma elus ainult ühte tööpaika, Lastekunstikooli õpetajana. Üks kunstiteadlane Eestis Leili Parhomenko ütles kord mulle, et emalt oled sa õppinud esimese poole elust joonistust ja graafilisust ja isalt hakkad nüüdsest õppima maalimist. Mu isa on maalinud nooremas eas tugevaid lakoonilisi karakterportreesid ekspressiivse isikupäraga, julgete värvidega ja näiteks musta kontuuriga. Isa hilisemad maalid on olnud lihtsate värvipindadega loodusvaated. Ema on joonistanud pastellportreesid, mis on olnud õrnad tundlikud ja portreteeritavat jäägitult armastavad. Ema on olnud Ex-Libriste meister ja loonud mitmeid vabagraafika sarju.

Ma meenutan neid väga sageli. Tihti mõtlen, kuidas ema sellele reageeriks. Kas ta laseks selle pildi oma kriitilise järeleandmatu pilgu alt läbi. Vahel, kui pole emaga kaua kohtunud, siis tunnen, et reageerin elu teatud asjadele nii, nagu tema seda teeks. Tunnen isegi, et olen neil hetkedel ema nägu. Tunnen ema miimikat oma näos.

Isa meenub mulle kirikus. Vestlen isaga vahel, kui maalin, vestlen maalitehniliste probleemide üle. Siis ütleb sõna sekka ka poolvend, kes on samuti maalikunstnik. Meenuvad tähendusrikkad kooskogetud hetked. Aga ma püüan mitte väga sügavale neisse aegadesse mitte siseneda.

 

Mis oli olulisim, mida teie vanemad teile õpetasid?

Isa parim tunnustus mulle oli ühes telesaates, kui ta ütles, et virtuoos olid sa juba Kunstiülikooli ajal. Tegelikult koosnes tema õpetamine eravestlustest maalilisuse teemal. Isa soovitas heledad pinnad maalida mitte nii heledad, kui nad paistavad ja tumedad pinnad mitte nii tumedad ui nad paistavad, et kasvaks nö maalilisus, et maalitud pindade omavahelised väärtused oleks välja timmitud, et inimsilmale omane „mitte kõike haaratavus” saaks asetatud kindlasse tonaalsuste sektorisse. Isa õpetas veel, et inimeste silmad saab rohkem vaatama teha kui nad oleks võimalik edasi anda ühe kindla värvitooniga peaaegu et „tuhmi „ pinnana.

Ema on olnud mu elus parim kriitik ja õpetaja. Olin temaga lastekunstikoolis kaasas kogu oma mäletamise aja. Siis tuli lastekunstikool, kus ta õpetas mulle kompositsiooni ja joonistamist. Õpetamine toimus ka kodus ja alati. Emalt olen saanud tugeva joonistusliku põhja ja selle, et ülesehitus peab alati paigas olema, siis selle peale võid kasvatada ükskõik kui emotsionaalse tundelöögi.

 

Kas nende elukogemustel on teil kasu olnud?

Kindlasti. Keegi on ajaloos hästi öelnud, et me oleme oma vanemate olemasolu ainukesed põhjendused. Jätkan siit, et me oleme nende armastuse, unistuste ja ideaalid reaalne kehastus. Me viime neid otsekui edasi. Püüame teha seda, mis neil tegemata jäi. Püüame teha mitte teha seda, mida nemadki oma elus poleks tahtnud teha, isegi kui nad seda tegid. Ema on olnud mu kõrval praktiliselt kogu elu. Tihti mõtlen talle ja palvetan tema tervise, mis on väga hea, ja elu pärast, et ta vanadus võiks olla õnnelik ja rahuldust pakkuv. Mõtlen temale, kui maalin ja eriti pildi lõpustaadiumis. Siis kutsun ta tihtipeale Tartust Tallinna, et pildi lõppstaadiumi üle arutada. Järjest rohkem on ta minu tööga rahule jäänud, nagu mulle näib. Tema kriitika on mulle oluline. Isegi siis, kui olen kaugel kodumaast või kodulinnast Tartust, isegi siis kujutlen teda enda kõrvale ja vahel mulle tundub, et lähen isegi tema nägu, kui ma millelegi reageerin. Üleüldse elan inimestesse sisse päris palju. See võib tulla mu töö iseloomust, et olen portretist, inimeste uurija jäädvustaja. Vahel pärast seda kui keegi on poseerimiselt mu ateljeest just lahkunud, jään veel mõneks tunniks teda maalima, tema tunde pärast. Õhtulgi tunnen, et olen sisemiselt vähemalt selle portreteeritava moodi. See on nagu näitlejaks olemine. Samas aga „vabanen inimesest” kiiresti, kui mõni uus mõjuv töö on peale kasvanud. Olengi võtnud endale sihiks, et alustan tähtsa töö lõpuaegadel juba ka uue tööga. Teen seda sellepärast, et mitte tahta seda viimast öelda. Mitte tahta seda, mida olen oma küpsusega kogenud kuhu olen oma arusaamisega inimesest jõudnud, mitte panna seda kõike just käsilolevasse pildisse. Uus pilt uue meeleoluga uue täiusliku maalima kogemisega aitab mul tegelikult lõpetada eelmist pilti.

 

Kas te teate oma perekonnanime ajalugu?

Pukk. Minu ema isapoolne vanaisa oli Pukk ja ta oli olnud kaevumeister Kaarepere kandis. Aasta number oli siis 1800 millegagi.

Isa nimi on Aleksander Suumann. Minu isa vanaisa oli Hans Suumann ja tema abikaasa oli Jula Suumann. Hauakivil ei ole nende sünni ja surma kuupäeva. Aga edasi lähevad asjad selgemaks. Nende esimene poeg oli Johannes Suumann, kes elas 1884-1962. Tema oli minu vanaisa ja tema suri täpselt sel aastal, kui mina sündisin.

 

Mis koolis te õppisite?

Tartu Pedagoogilise Kooli harjutuskoolis 8 aastat, Tartu Lastekunstikoolis 4 aastat, Tartu XX Keskkoolis, Kunstiinstituudis Tallinnas 6 aastat.

Minu kunstnikuks saamine oli niivõrd loomulik, et ma mõtlesin keskkooli lõppedes, et Kunstiülikooli saan ma sisse nagunii, et võib-olla valiks ikka mõne raske ala. Et kõik ju räägivad, et kõrghariduse teele asumine on raske aeg. Mulle meenub küll, et lastekunstikooli kolmanda aasta lõpus ütlesin emale, et ma enam ei jõua kunstikoolis edasi käia. Kolm korda nädalas tavakooli väliselt neli tundi korraga ja teises linna otsas. Ema ainuke vastus oli, et alustatu tuleb lõpuni viia. Nii ma olengi kunstiga jätkanud ja lõppu veel ei paista.

 

Mis teile meenub Kunstiülikooli ajast?

Õppisin Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal 6 aastat

Astusin Kunstiinstituuti. Aasta number oli 1980. Oli Olümpia aasta. Kartsin ajalugu, sest ei tundnud selles ennast päris tugevalt. Ja nii otsisin eriala, kus oleksid ained, millest jõud üle käis. Mu hulljulgus viis mind arhitektuuri erialale, kus oli matemaatika ja füüsika. Viimased ained olid muidugi üle jõu käivad, aga selle eest joonistamine ja maal olid mu tugevad küljed. Seda aga eriti ,kui võrrelda mu oskusi selles vallas teiste arhitektuuri sisseastujatega. Nii saingi sisse esimesel katsel Kunstiinstituuti arhitektuuri erialale päevasesse õppesse. Ja riiklikule kohale, sest muid ei olnudki tol ajal. Esimesel aastal muidugi tekkisid mul endal ja õpetajatel küsimused, et selliste joonistus ja maalimise oskustega peaksin ma õppima hoopis mõnel teisel erialal, maalis või graafikas. Seda enam kerkisid seda laadi küsimused esile, kui langesid mu hinded teoreetilise mehhaanika aines ja kõrgema matemaatika aines. Mäletan Peeter Mikkov oli siis ühe sellise raske aine õppejõud ja seisin oma kesiste hinnetega ta ees ühel kevadisel eksamil ja ütlesin et ma tõesti ei saa millestki aru, aga ma kavatsen minna graafikasse üle, et selle lubadusega kas ma saaksin mingigi hinde kätte. Ta oli vist nõus. Aga arhitektuuri ajalugu mulle meeldis. Ja meeldisidki need arhitektuursed objektid, mida tuli kursuse sees joonistada. Suvepraktikagi pidin kaasa tegema, milleks oli Pärnu vana surnuaia mõõdistamine ja vanade uste ülesjoonistamine Viljandis. Aga joonistamises ja maalimises olin esimeste killas. Paul Luhthein oli siis Graafikakateedri juhataja. Temale ja kateedri teistele õppejõududele esitasin oma tööd. Mõeldi ja vaadati ning lasti mul suve jooksul teha graafika esimese õppeaasta töid tehnikas. Sügiseks olin saanudki graafikasse sisse ja otse teisele kursusele. Vedas lihtsalt, kuigi aasta sai olema raske, kuna pidin järgi tegema graafika esimese aasta kõik üldained ja õppetööd ning samal ajal võtsin ju osa täies mahus teise kursuse õppetööst. Hoolimata headest tulemustest ei saanud ma stippigi, sest olin justkui võlgu graafika esimese õppeaasta tööd ja eksamid. Aga kõik õnnestus ja tundsin end kui kala vees.

 

Keda te peate oma õpetajaks?

Number üks on minu ema, eriti joonistusõpetajana. Silvia Jõgever esimene number üks maali õpetaja. Kunstiinstituudist on raske kedagi välja tuua, sest seal oli tugevaid isiksusi palju, aga häid õpetajaid mitte eriti palju. Kuid siiski nimetan: Silvi Liiva oli väga hea joonistusõpetaja. Kalligraafias oli muidugi number üks Raoul Koik. Põlvkonnad, kellega kokku puutusin Kunstiinstituudi ajal, kui õpetajatega olid: Enno Ootsing, Vladimir Taiger, Paul Luhthein, Arne Mesikäpp, Tiina Reinsalu, Aleksander Salmistu, Märt Bormeister, Alo Hoidre, Olev Soans, Ülo Emmus, Enn Kärmas jpt.

 

Mil määral on inimene oma saatuse looja ja peremees?

Inimene on oma saatuse looja ja Jumal on selle peremees.

 

Kas te usute saatuse ettemääratusse?

Usun, et meie elutee on kusagil kirjas. Seal on isegi kirjas meie „nö kõrvalepõiked” elu teest.

 

Kas saatus etendab kunstniku elus suurt osa?

Vägagi. Alati on võimalik valida. Ma mäletan kui olin kord löödud mingist olukorrast ja kurtsin seda oma ühele lähedasele inimesele, et kas ikka suudan antud olukorras üldse edasi minna. Tema toetus kõlas: „Kui oled otsustanud saada kunstnikuks kes ei saa antud olukorrast üle, siis sa saadki selliseks!” Loomulikult oli mul valida ja ma ei tahtnud saada selliseks. See olukord tundus seejärel tunduvalt väiksem ja ületatav, kui kujutasin end laskvat muuta sellest.

 

Kas teil oleks raske end iseloomustada? Kuidas te iseloomustaksite mõne sõnaga ennast ja oma elu?

Mu elu keerleb ümber mu kunsti, mu töö. Kui seal on õnnestumisi, siis olen suurepärane ka perekonnaelus. Kui mõni pilt tuleb raskelt või mis veel hullem, kui on paus maalimise vahele tulnud, siis muutun rahulolematuks.

 

Kas te ägestute kergesti?

Kui suudan ebakorrapära endas või ümbruses kiiresti kõrvaldada, siis jõuan ägestumise ära hoida.

 

Mis teid endast välja viib?

Teiste inimeste „mõttetud” tegevused, mis segavad mu „mõttekaid„ tegevusi. Nagu näete, on siin jutumärgid, mis viitavad küsitavatele väärtustele. See tähendab, et meil kõigil on mõttekaid ja mitte nii mõttekaid aegu ja probleemid tekkivad ilmselt sellest, et mis ajad meis ja teistes parasjagu ühel ajal sattuvad olema.

 

Mis mõjutab teie meeleolu?

Kordaminek töös, ilm, helid, lõhnad. Mind mõjutab väga see, kui ma olen just mõne tööga valmis saanud. See on nagu suur vabanemine, koormate mahapanemine. Mind mõjutab väga ka see, kui olen just mõne uue tellimuse saanud. Pigem isegi see, kui see uus lugu on just alles lahti hargnemas mu ees. See on selles mõttes kõige loomingulisem aeg, et töö pole veel

alanud, aga vaimusilmas tegevus käib.

 

Mida te tahaksite endas muuta?

Vist mitte midagi, sest kardan seeläbi kaotada tervikut kuhu kuulub ka see osa, mida iial kaotada ei tahaks.

 

Olete te uhke inimene?

Kui mu uhkus vaid suudaks kaitsta mu põhimõtteid, siis ei jätaks ma seda kasutamata. Või kui mu uhkus vaid suudaks kaitsta minu põhimõtetest suuremaid põhimõtteid, siis isegi püüaksin uhke olla. Mõtlen siinkohal klassikaliste väärtuste kaitsmist kujutavas kunstis. Mõtlen siinkohal portreekunstnikuks olemist nende väheste selle žanri esindajate hulgas. Olla uhke oma ameti üle. Kaitsta oma põhimõtteid.

 

Kunstnikud on auahned inimesed. Kas teie ka?

Mu ahnus au järele on saanud küllalt rahuldatud. Tunnen, et on aeg rahulikemale tegudele.

Siinkohal nimetaksin ahnuseks nälga uudishimu. Ahnusest saame rääkida siis, kui meil on juba, aga meil ei ole küllalt ja ahnitseme edasi. Kui aga professionaalsuse kasvuga sunnid end süüvima portreekunsti sügavamatesse kihtidesse ja sealt tulnud saavutus saab au osaliseks, siis võib see vaid näida asjatundmatule auahnusena.

 

Kas te peate end haritud inimeseks?

Tunnen, et ei ole kunagi küllalt. Ikka leiad kellegi, kes on sinust haritum. Kuid mis see ometi on? See pole ju ainult haridus. See on tegelikult emakeele puhtus ja kasutamisoskus. See on viisakus suhtluses. See on vähemalt ühe kristliku tõe rakendamine „tee teistele seda, mida iseenesele sooviks”. See on ka ajaloo tundmine vähemalt oma erialal. See on tuleviku etteaimamine.

 

Kas te sageli kõhklete?

Kõhklen tihti ja see toimub vaheldumisi ülijulgete ja kiirete assotsiatiivsete otsustega.

 

Kas te olete jäik inimene?

Kohutavalt jäik ja meeletult pehme samaaegselt ning vaheldumisi ja seda niikaua kuni selgub, kas asi on seda väärt. Pigem ma vaatlen end ja teisi, et kas meie jäikus või pehmus on millegipärast selline. Et kardan, et teeme mitte tarku otsuseid sõltudes hoopis mingitest muudest asjadest.

 

On teid raske ümber veenda?

Alati tasub proovida.

 

On teil palju vaenlasi?

Vaenlased, kui nad olemas on, on õnnistuseks. Nad panevad meid oma vigu üle vaatama. Nad mõjutavad meid juba seeläbi, et aitavad meil end kasvatada efektiivsemalt isegi, kui sõbrad

 

Kas te langetate tavaliselt otsuseid kiiresti või juhindute põhimõttest, et “hommik on õhtust targem”?

Vanemaks saades on osutunud hommikud targemateks. Eriti arukateks otsuste tegemise ajaks on osutunud järgmiste päevade õhtud.

 

Kas teil on oma elu kreedo?

Mis see olla võiks? Idee, eesmärk, elumõte? Raske küsimus. Elada igal päeval ja ainult sellel päeval Jumalale meelepärast elu. See polegi nii üldsõnaline, kui kaugelt paistab.

 

Millega te kunagi hakkama ei saaks?

Ma isegi ei hakka mõtlema sellele, millega ma hakkama ei saaks. Nii et ma ei saagi seda isegi teada.

 

Kus on see kõlbeline piir, millest ei tohi üle astuda?

Kõlbeline piir on siiski väga selge piir. Aga me teame, et elus on mõned piirid väga sujuvad ja udu sees korraga avastad, et oledki teisel pool. Et seda vältida, püüan mitte sattuda piiri aladele. Kui aga sinna satun, siis pean palves nõu Jumalaga. Ta on ikka aidanud.

 

Kui te langetate mingi otsuse, kas te siis võtate arvesse teid ümbritsevate inimeste arvamust?

Jah.

 

Kas teil on tulnud mõnda oma otsust kahetseda?

Enam mitte. Juba pikemat aega mitte. Tean, et pole mõtet kahetseda tehtut, sest elu muudab nii palju, et peatse tuleks kahetseda, et kahetsesin.

 

Millest te kardate kõige rohkem ilma jääda?

Jumala armastusest.

 

Mis teile kõige rohkem hirmu teeb?

Püüan teadlikult mitte tegeleda isegi mõttes mitte, asjadega mis võiksid hirmu pakkuda. Niimoodi olen need tasapisi ära unustanud ja ei mäletagi enam isegi seda, mis hirmu võisid kunagi teha.

 

Mida teie arvates sisaldab endas mõiste “väärikus”?

Olla oma ameti väärikas esindaja, justkui oleksid ainuke portreekunstnik, kellega inimesed kokku puutuvad. Olla oma rahvuse väärikas esindaja, justkui oleksid ainus eestlane, kes alles on jäänud. Et sinu pealt võiks öelda, et sellised nad siis ongi – portreekunstnikud või sellised nad siis ongi – eestlased.

 

Kui tähtis on teie jaoks mugavus ja mida see teie jaoks tähendab?

Mugavus on mu kodu oma armastuse hoolivuse toetusega.

 

Kas teil on elus sageli olnud olukordi, kus teil on tulnud öelda “ei”?

Mitte väga tihti.

 

Mis on selle põhjus, et headust on vähemaks jäänud? Inimesed elavad ju nüüd paremini. Näib, et nad peaksid olema heatahtlikumad…

Ma ei ole seda märganud, et headust on vähemaks jäänud minu elu aja jooksul. Mõlema poole inimesi on kogu aeg olemas olnud. Võib-olla on see märk millestki. Kui avastame, et me ümber on häid inimesi vähemaks jäänud, siis tuleks revideerida paiku, kus liigume. Siis tuleks uusi inimesi oma ellu otsida.

 

Kas te olete aldis kompromisse tegema?

Mitte väga aldis. Sest otsused, mis üldse on midagi väärt et nende üle otsustada. Need otsused puudutavad mu tööd. Ja selles valdkonnas pole väga palju nõuandjaid.

 

Kas teie elus on ette tulnud olukordi, kus teid päästis intuitsioon?

Pigem Jumal.

 

Kuidas te teete kindlaks: “mis on hea ja mis on halb”?

On juba päris kõvasti treenitud ka juba. Viimased kümme aastat on Jumal aidanud kindlust tunnet suurendada.

 

Kas te tunnete füsiognoomikat? Kas te võite esimesest pilgust öelda, missuguse inimesega teil tegemist on?

See on mu lemmikteema. Tunnen selle vastu suurt huvi ja kogen naudinguga uusi nägusid. Mingil ajal, kui sellest esimesi kordi teada sain, olin vaimustuses ja uurisin ning järgisin seda. Aga kui hakkasin rohkem hingemaailmu uurima, siis kahvatusid füsiognoomika ahtad teadmised või reeglid selle kõrval.

 

Küllap olete te mõelnud küsimuse üle, et kust me tulnud oleme?

Me oleme tulnud põlvest põlve ja esimese meist inimestest lõi Jumal. Ja seeläbi oleme me igaüks otsekui uuesti taas Jumala loodud ja seega usun, et me tuleme Jumal juurest.

 

Millist osa etendab teie meelest tänapäeva ühiskonnas kirik?

Minule on kirik väga tähtis. Ma pean tähtsaks kuuluda kirikusse, osaleda jumalateenistustel, kohtuda koguduse liikmetega. Ma ei suuda mõelda kogu ühiskonna eest, aga näib et tõed, mida traditsiooniline kirik kannab, võiks olla igapäevasemad.

 

Kas te peate kinni ristiusu käskudest?

Loomulikult leian ma, et kes ei tahaks elada kümne käsu järgi.

Minu, kui kunstniku jaoks võiks saada ainukeseks komistuskiviks kümne käsu teise versiooni teine käsk, kus on juttu kujust ja pildist, kui loeme ka eelnevat teksti ehk Piiblit ennast. Jääb mulje, et kunstnikele ei ole ruumi jäetud. See siin on küll pikema arutelu teema. Aga üht võin öelda, et usklikuna ma ei tohi luua pilti, mis saab mulle olulisemaks kui Jumal.

Vahel inimesed ütlevad, et nad elavad kümne käsu järgi, aga unustavad ehk kõige raskema käsu, esimese. Aga see oleks liig spetsiifiline arutelu selle intervjuu jaoks teemal, et kes ikkagi saaks olla ka kristlasel need teised jumalad, kes ohustavad esimese käsu täitmist.

 

Kuidas mõjutab vanus tegelikkuse tunnetamist?

Vanus – see on küpsus. Noorus see on spontaansus. Mõlemad on väga head.

 

Kas te tajute oma vanust?

Küllalt tihti. Oli aegu, kus ootasin et saaksin kolmekümneseks ja neljakümneseks. Nüüd ma siis olen seda. Ja on parimad ajad tõesti mu elus. Ja tagasi ei tahaks mitte üks raas.

 

Küllap on õnnelik see, kes suudab seostada oma elu alguse selle lõpuga. Kas mõtted surmast teevad hirmu?

Enam ei tee. Aga on aegu, kui on teinud hirmu.

 

Kas te usute, et pärast surma on mingisugune teine elu ja et kunagi hiljem võib pöörduda tagasi sellesse ilma?

Ma usun, et maine elu lõpeb meie füüsilise keha surmaga. See elu aga mis on meil hingena, ei sure kunagi ja me elame edasi ja ma usun väga, et ma olen siis Jumala juures. Maa peale me tagasi ei tule ja ma ei näe ka tarvidust selleks.

 

Kas te olete enda jaoks leidnud vastuse küsimustele, mis inimkonda erutavad? Milleks me siin oleme? Milline on meie missioon?

Meie elu eesmärk võiks olla kurjuse ära võitmine heaga.

 

Miks ei taha inimesed üksteist ära kuulata ja mõista?

Sest me ei taha ennastki lõpuni ära kuulata ja mõista. Kui me hakkaksime vastama iseenese põhiküsimustele, nagu milleks me elame, siis kuuleksime ka teisi paremini.

 

Mida te peate elus kõige tõsisemaks asjaks?

Jumala plaan inimkonnaga.

 

Kas te olete nõus sellega, et piisavat asjatundlikkust varjatakse sageli irooniaga?

Kui ma saan küsimisest õieti aru, siis peaks see kõlama, et „mitte piisavat asjatundlikkust” või teine variant lihtsalt „asjatundmatust”.

Olen nõus. Aga seda sorti irooniat esineb ka asjatundjate seas. Irooniaks jääb ta ikkagi ja mingi probleem ironiseerijal ka ilmselt enesel on.

 

Kui te teeksite filmi iseendast, siis mis žanrisse see linateos kuuluks?

Kisub ikka draama kanti, sest see žanr annab kõige sügavamalt kaevata. Aga koomikaga käsikäes, nagu elus ikka.

 

Milline on teie elu põhialus?

Usk Jumalasse.

 

Mida kujutab endast labasus kunstis?

Üleminek eetilistest ja esteetilistest piiridest. Vastutuse puudumine.

 

Mida võib teie meelest pidada tõeliseks kunstiks?

Raske küsimus.

 

Millised kunsti seadused on teie jaoks esmatähtsad?

Kindlasti on üks seadus selline, et „kõik, mida me teeme ei ole veel kunst”. Ehk kõik mida me näeme ja kujutame või visuaalselt esile toome, pole veel kunst. Nii nagu ei ole muusika ka iga heli, mida me teha suudame.

 

Kuidas te määratleksite annet?

Ande tähendus võiks olla järgmine: „See, mida teised õpivad, on ande omajal juba sünniga kaasas või ta omandab õpitava mitteandekatest tunduvalt kiiremini. Andekal on otsekui edumaa teiste ees ja soovitav oleks seda edumaad ka kasutada, et mitte ainult teiste suhtes jääda eespool olijaks, vaid ka et jõuda nendesse kõrgustesse kuhu ainult selline anne saab teda viia.

 

Kuidas teie mõistate kunstniku üksildust?

Kunstniku üksindus võib väljenduda näiteks selles, et see problemaatika, millega kunstnik loomisel kokku puutub, see problemaatika jääb ainult tema teada, lahendada, arutada.

 

Kas aastatega on teie töövõime vähenenud?

Kindlasti mitte vähenenud, pigem suurenenud. Kui me räägime töö kogusest teatud aja lõigus, siis võib küsimusest õhkuda silmaga mõõdetav paljusus. Kuid aina rohkem kulub mul aega sügavuse peale. Seega on ilmselt arenenud mu võime sügavamale minna.

 

Paljud teie kolleegid ilmselt kadestavad teie töövõimet. Tahan teilt küsida, kas kadedustunne on teile tuttav?

Töövõime on arendatav. Töövõime on millegi palju olulisema väljendus või tulemus. Unistuste teostamine, eesmärkide täitmine paneb mind tegutsema. Tegelikult tuleks ka unistusi taas ja taas välja sõeluda, eesmärke aina ja aina sihikul hoida, see on see kütus, mis hoiab meid tegutsemas, võimelise tegudes püsima.

Kadedus on rumalus. Märkan seda enesegi juures. On ütlemine, et ma lausa kadestan sind. Kui juba välja öeldakse, siis on ka hea kadedus, ei lammuta ennast ja ei püüa maha tõmmata ka kadestatavat. Ma kadestan näiteks üht väikest Nikolaust, kes saab jälle kooli minna. Ma kadestan John Singer Sargenti tema maali tehnika pärast. Kui ma teaksin kedagi Aapo Pukki, kes ma ise juhuslikult ei oleks, siis teades mida ta teab, oskab ja mis tal on, kadestaksin ka teda. Aga seda viimast ka mitte alati. Tavaliselt me kadestame tulemust, positiivset saavutatut, aga loomulikult mitte kõiki neid ohvreid, saavutatu hinda. Professionaalses maailmas on professionaalne jätta ohverdused eksponeerimata.

 

Kuidas te suhtute tagasihoidlikkusesse? Kas te peate seda inimese iseloomu tähtsaks jooneks?

Loomulik tagasihoidlikkus on tõeliselt kadestamist väärt.

 

Kui rääkida elust tänapäeva Eestis, siis mis teile selles ei meeldi?

Eesti on nii väike, et kõik kes vähegi midagi ära teevad on suured ja vajalikud. Ei oleks aus siis neid ja nende püüdlusi ning tulemusi kritiseerida.

 

Kes teie meelest on ajaloo kestel andnud kõige suurema panuse inimkonna arenemisesse?

Jumala Poja , Jeesuse Kristuse tulek maa peale.

 

Mis teid kõige rohkem üllatas, kui te sattusite esimest korda välismaale?

Seosed katkesid inimeste, esemete, sündmuste, põhjuste vahel. Saabus nö teatud välismaa vabadus luua maalida nii nagu õigeks pidasin ilma kellegi maitset suunda sisekõnet arvestamata.

 

Kas teie arvates on kõnekäänd, et inimese tundmaõppimiseks on vaja koos temaga puud soola ära süüa, õige?

Selles mõttes on õige, et kui sa näed kedagi neis aegades kui tal on probleemid või raskused, siis õpid teda kõige paremini tundma. Kui aga oled koos kellegagi sattunud raskustesse, siis tuleb küllalt selgelt välja kuidas osatakse olukorda lahendada.

 

Mis on tähtsam, kas sõna või tegu?

Kes Piiblit tunneb, see teab, et Jumal lõi kogu loodu oma sõnaga. Kui võimas! See tähendab, et sõna välja öelda millegi tegemise kohta ei eksisteeri lahus tegevusest see sõna teoks teha.

Inimene aga on hakanud sõnu tegema ja tegusid sõnastama.

 

Kuidas te suhtute Malevitši “Musta ruutu”?

Vapustav, nii nagu kõik kunstiajaloo tähtteosed. Austust väärt.

 

Kes on maailma filmi- ja teatrikunstis teie arvates huvitavad tegijad?

Peter Ustinov, Charlie Chaplin.

 

Millist osa mängib inimese elus sõna?

Kõige suuremat. Alguse oli sõna ja sõna oli Jumala juures…, loeme me Piibli esimestelt lehekülgedelt. Mõte ei loe veel nii tugevalt. Sõna on esimene tegu. Milline on meie esimene sõna terve elu jooksul? Täna? Milline oli viimane sõna, mida kellelegi jätsime. Sõna on rohkem, kui me ise. See ei ole ainult meie, meie mõtte väljendus. Vaid me kuulutame end öeldud sõnade juurde kuuluvaks.

 

Milliseid võõrkeeli te oskate?

Enam vähem saan aru inglise keelest, soome keelest, vene keelest. Saksa keel ootab äratamist.

 

Kas teid kiidetakse tihti? Kuidas te suhtute komplimentidesse?

Tuleb ette. Komplimentidesse suhtun ettevaatlikkusega. Niisama kiitmine mulle ei meeldi. Püüan leida komplimendi põhjuse ja kui selgub, et see on suusoojaks öeldud, siis jääb see sinna paika. Kui aga saan teada, et see kompliment oli ka „ettevalmistatud”, siis on siit loota näiteks head erialast vestlust.

 

Kuivõrd tähtis on teie jaoks edu?

Edu võib anda vabaduse. Edu võib anda edumaa nii majanduslikult, psühholoogiliselt, mis õieti kanaliseerituna võiks muutuda energiaks uue saavutamiseks.

 

Kas skandaalid, olgu oskuslikult ülesehitatud või juhuslikud, mida mõned massiteabevahendite tegelased nii väga armastavad, kuuluvad samuti edukuse juurde?

Edukas tähendab minu jaoks midagi positiivset. Skandaal ei ole enamikul juhul positiivne.

 

Kas te sageli tunnete, et saavutatu ei rahulda teid?

Iga pildi puhul ja korduvalt ja seda kõike enne kui ma pildi lõpetan. Vahel saabub rahulolu pildist tükkaega pärast pildi lõpetamist. Portreemaal kellestki peab justkui maha rahunema. Ta peab kindel olema, et ma tõepoolest ei taha sinna midagi juurde lisada. Palju aitab kaasa pildi lõpetamisele ka pildi raaamimine.

 

Armastuse kohta oleks nagu juba kõik öeldud. Mille ja kellega teil armastus assotsieerub?

Armastus assotsieerub mulle Jumalaga, perekonnaga, tööga.

 

On teil külalislahke kodu?

Väga.

 

Kas te armastate traditsioone? Kas te püüate neid säilitada?

Traditsioonid on mulle väga tähtsad, sest nende peale saab rajada püsiväärtusi.

 

 

Mida teile meeldib teha puhkehetkel? On teil oma hobi?

Uurin kunstiajalugu. Vaatan filme. Loen. Maalin loodust. Jälgin inimesi.

 

Oma töö(s) iseloomu tõttu puutute te kokku paljude tuntud inimestega, keda miljonid jumaldavad. Öelge, kas need inimesed on alati teie lootusi õigustanud?

on mu elus kokkupuuteid inimestega, kellest miljonid ei tea mitte kui midagi. Usun, et saan oma kunsti läbi nii mõnegi neist miljonite ette tuua.

Samas kas just miljonid? Aga olen leidnud, et mitte asjata pole nad tuntud. Näiteks Salme Reek, Jüri Järvet. Neil on väga palju jagada, nende mõtted on suuremad ja sügavamad tuhandetest. Nad mõtlevad kuuldavalt asjadest mida igaüks meist tahaks välja öelda, aga temal on ka sõnad ja publikselleks olemas. Üldiselt inimestel on omadus üllatada, ootustele mitte päris täpselt vastata, pakkuda ootamatusi.

 

Kas te eksite inimestes sageli?

Teades, et ma võin eksida ise rohkem kui teised, ei hakka ma liig kiiresti oma seisukohta kellestki välja kujundama. Pigem olen ma hiline, kui ennatlik inimestest üldpildi lahtiseletaja. Tahan anda nii endale kui ka teistele aega.

 

Kellega kohtumist te peate oma elus (oma eluloos) kõige tähtsamaks?

Kohtumist oma emaga pean kõige tähtsamaks. Järgmiseks kohtumisest Jumalaga.

 

Mida tähendab teie jaoks sõprus?

Ühiselt veedetud aeg. Toetamine.

 

Öeldakse, et inimesed kannavad maski: tööl on neil üks mask ees ja kodus teine… Kas ka teie kasutate maske?

Harva.

 

Kui te peaksite maalima endast “animistliku” portree, siis mis loomana te end kujutaksite?

Võib-olla mõni kaslane. Näiteks tiiger.

 

Ilma milliste inimesteta teie elu ja karjäär oleksid ära jäänud?

Usun, et elu ja karjäär ei saa lihtsalt ära jääda. Need inimesed, kes on mu karjääri jaoks midagi tähendanud, ei ole olnud asendamatud. Nende kohtade peal oleks võinud olla ka teised inimesed, kuid samade omadustega. Nende kohtade peal, kus kohtusin oma karjääriga, oleks võinud minu asemel ka keegi teine olla. Karjääri tunnused oleksid vast ikka toimunud. On mingid ajad ja olukorrad kuhu justkui kutsutakse inimesi, kes on selleks valmis. Ja teisalt valmistame iseendeid ette, et olukorrad nö karjääri momendid saaksid meie elust osa võtta.

 

Kas te tunnete, et kavandatu on teoks tehtud, see, millest te lapsepõlves unistasite, on täide läinud?

Tunnen küll.

 

Kas te võiksite nimetada oma elu ja loomingu põhilisi tähetunde? (Te olete oma elu jooksul vallutanud palju tippe. Millised neist on olnud kõige meeldejäävamad?)

Hindan väga elatud elu ja nii palju on mu meelest õnnestunud korda saata.

1. Armastuse mäetipp, kuhu viis mind minu ema.

2. Siis ebaõnnestumiste mäetipud, mis karastasid mind.

3. Siis Kunstiinstituuti sissesaamine arhitektuuri erialale esimesel katsel. Siis üleminek Graafika erialale.

4. Siis ajakirja „Aja Pulsi” kunstnikuks saamine Kunstiinstituudi kolmandal kursusel.

5. Siis Üleliiduline auhind „Aja Pulsi” kujunduse eest. Siis diplomitöö: „Aja Pulsi” kujundus, teater „Estoniale” plakatite seeria, kirjastus „Eesti Raamatule” plakatite seeria.

6. Siis kunstnik-lavastaja töö täispikale muusikafilmile „Pingul keel” ja sealt ühe loo ansambli „Vitamiin” „Must lagi on meie toal” võitmine Eesti Televisiooni muusikavideote konkursil.

7. Poja sünd.

8. Teenimine Vene armees ja vene keelele lähemale saamine seeläbi.

9. Vabakutselise karjääri alustamine esimese näitusega „Lillepaviljonis”

10. Eesti Televisiooni saatesarja „Mõttemaal” juhtimine, kus portreteerisin ja sama aegselt intervjueerisin Eesti tuntud inimesi. See oli igakuine saade ja kokku oli saateid kolmteist.

11. Abielu.

12. Vastuseisudele mitte reageerimise saavutamise mäetipp.

 

Mida te veel tahaksite selles elus ära teha?

Maalida, maalida, maalida, maalida. Tahaks jõuda ühe portreeni, mis võib muuta mu elu, mis võib muuta veel kellegi elu.

 

Kas te olete iseendaga rahul?

Ei ole. See oleks ohtlik. Kuigi ma märkan seda, et rahuloluks oleks vahel põhjust, aga hetked hiljem kaldub kaalukauss teise äärmusesse, kus kahtlen endas ja lokaalne rahulolematus valdab mind. See toimub tavaliselt maalides, tööd tehes. Teised ei pruugi seda märgata. Samas aga ei suuda ma ka seda varjata. Niimoodi vahelduvaid meeleolusid ei suuda enda omadeks pidada ja seega ei saa ma ka rahuolemise tunnet väga sügavalt uskuda.

 

Retooriline küsimus: mis on õnn?

Kui sa pole kaotanud Jumala armastust, siis võid õnnelik olla. Kui sa oled palve peale tegutsenud ja päeva ülesanded on tulnud esile ja nad on ka täidetud. Kuigi on väga hilja, käid dušši all ära ja loed veel voodis või vaatad kunstiajalugu, kuni uni tuleb. See on õnn.

 

Mispärast langes valik Ameerikale?

Saatus. Ameerika on nii rikas oma eripäradelt. Seal on praktiliselt kõik võimalik.

Ameerikasse saabusin esimest korda aastal 2000. Olin siis New-Yorkis ja Washingtonis, kus toimusid suured rahvusvahelised portreekunsti festivalid. Sealt tulid ka esimesed tunnustused. Ja nii olen peaaegu igal aastal pärast seda käinud portreekunsti seminaridel ja auhindu välja lunastanud.

Kord aga tulid Palos Verdesse inimesed Eestisse Tallinnasse minu kodustuudiosse ja otsustasid osta minu kunsti ning tellida mõned portreed. Sellest külaskäigust on kasvanud välja suur sõprus ja nende inimeste kaudu olen õppinud armastama Ameerikat. Eestis on nn moodsa kunsti aeg ja kontseptuaalsus on ülim ametlikus kunstis. Võtab veel aega kuni ka muid väärtusi taas hindama hakatakse. Asi juba liigub paremuse poole, aga seni tuleb ära elada. Sellepärast olen Ameerikas.

 

Suvi on Eestimaal ilus ja püüame koos abikaasaga sellel aja Euroopas olla. Samuti tõmbab mind London kevadel, kus toimub igaaastane Inglise Kuningliku Portreekunsti Ühingu ülevaate näitus. Ja minu töid on mitmel korral valitud ekspositsiooni hulka. Samuti ei saa peaaegu miski maailmas vastu Venemaa kunstimuuseumite klassikalistele väärtustele. Kui siis ainult ameeriklaste John Singer Sargent ja rootslaste Anders Zorn.

 

Mis on teie eesmärk ja mida te püüate kätte saada portreid maalides?

Leida üles portreteeritava isiku kordumatute hetkede korduvus, see üldpilt. Saada pildile tema paljud näod üheaegselt. Ainult selliselt kannab pilt välja, et seda vaadata kogu ülejäänud elu ja jätta see järeltulijatele.

 

Miks just portreekunst?

Lastekunstikoolis neli aastat ja Kunstiülikoolis kuus aastat. Kümne aasta jooksul sain tugeva akadeemilise hariduse, mille loomulik koostisosa oli portree joonistus, maalimine. Sain hariduse, mille sees oli inimese mõõde. See sai minu külge ja jäi sinna. Ning kui ma olin juba alustanud portretistina, algul visandlikud kiirportreed, siis sain aru, et hakkan juba teadma inimestest midagi sellist, mida ma ei tahaks enam maha jätta. Kahju oleks olnud õpitut lasta kaotsi minna. Jätkasin. Tänaseni.

Mulle meeldib inimest kirjeldada ja kui mul tuleb sõnadest puudu, siis asun ma maalima. Minu käes on erakordne võimalus, et inimesed lasevad ennast uurida, ju lausa tahavad seda.

 

Mis on kõige raskem portree maalimise juures?

Raskeim on inimest mõista. Mõista teda nii lõpuni, et julged teda pildile panna. Portreemaali lõpujärgus, kui oled üles leidnud Ta iseloomu erinevad küljed, siis seisab mu ees ülesanne, millise neist külgedest ma jätan kõige pealmiseks kihiks, kuhu taha võid rivistada portreteeritava järgmised omadused.

 

Kui palju kulub aega ühele portreele?

See sõltub tehnikast, pildi suurusest ja sellest kui palju on inimene meile nähtav pildi peal. Kõige vähem võiks olla kahe tunnine visand peast pastellidega. Kõige kauem oleks kahe kuune õlimaal täisfiguurist ja portreteeritav on käinud mu juures 5-8 korda ´a 2 tundi. Kuid nende vahele mahuvad veel mitmed võimalused: harilik pliiats, akvarell, pastell, akrüül; pea ja õlad, poolfiguur kätega, ¾ figuur, täisfiguur.

 

Kas te maalite ka fotode pealt või ainult natuurist?

Elav modell on kunsti õnnistus. Kuid abimaterjalina kasutan ka varem tehtud visandeid ja samuti ka fotosid. Olen teinud ka ainult fotode pealt, kui inimest ei ole enam elavate kirjas või tahetakse teha talle üllatuspilti mõneks tähtpäevaks.

 

Milline on hea modell?

Hea portreteeritav annab kunstnikule vabad käed ning usaldab kunstnikku kelle ta on juba välja valinud. Hea portreteeritav suudab poseerida nii, et ta ei kaota oma isikupära ja suudab elav olla ka nö paigal olles. Hea portreteeritav erineb kõikidest teistest inimestest juba ennem kui ta kunstniku juurde tuleb ja ta on ka sellest omadusest teadlik.

Halb portreteeritav teeb eelnevas jutus kõike vastupidi.

 

Mida te kunstnikuna tahate saavutada?

Õppida veel rohkem armastama inimesi vaatamata mu enese ja teiste puudustele. Siis jäädvustada seda armastust oma piltides. Ja siis loota, et mu piltide vaatajad näevad kogevad ja kasutavad seda armastust.

 

Kas te tahaksite töötada ka teistes žanrites?

Tavaliselt suudab ja oskab portreekunstnik tegeleda kõikide teiste žanritega. Nii on välja kukkunud ka minuga. Vähemalt pooled tööd mu loomingus on maastikud ja meremaalid, natüürmordid ja kompositsioonid. Kui mul ei ole tellimusi või ma olen inimestest lihtsalt väsinud, siis võib mind leida ookeani äärest või noori kunstnikke õpetamas.

 

Mis paneb teid üleelama töötamise ajal?

Mu erutusseisundid on saanud parasjagu koolitust ja praktikat. Alustasin põnevusega pereliikmeid maalides, jätkasin tuttavatega ning vastutuse koorem ja erutus kasvasid. Siis tulid tellimused, mis õpetasid mind inimestega suhtlema ja alles siis portree kallale asuma. Seejärel tulid esimesed ametlikud tellimused asutustelt, mis panid mind vahel erutusest värisema ja millega ma poleks selle erutuse pärast aastaid tagasi hakkama saanud. Siis tulid väikeste linnade linnapead ja pealinna linnapea ja vaimulikud ja Parlamendi spiiker ja Eesti Vabariigi President. Siis tulid naaberriikide ametlikud tellimused. Kõrgeim liider, keda olen maalinud on Tema Pühadus Moskva ja kogu Venemaa Patriarh Aleksius II. Siis tuli poliitik George Nakano Californiast.

Täna on mu ees maalitavad kaks neidu. Üks on 17 aastane ja teine 19 aastane. Nende ema tellis minult neist pildid juba ka 11 aastat tagasi – need on kaks pastelli 7 aastane tüdruk ja 9 aastane tüdruk. Panite tähele pilt telliti 11 aastat tagasi aga pildist endast räägime me alati olevikus, vaatamata sellele kuna see tehtud on. Pilt inimesest puudutab meid alati olevikus. Täna on mul „presidendi maalimise kogemus”, millega ma maalin neid suureks saanud tüdrukuid.

 

Kas te õpite inimest tundma paremini, kui olete teda maalinud ja millisteks kujunevad teie suhted pärast maalimist?

Pärast üles maalimist on sellest inimesest saanud otsekui „minu inimene”. Ma olen teda mõistnud ja me läheme elus otsekui koos edasi. See on vahel veel rohkem kui sõprus, mis neist portreteerimise seanssidest järele jääb. Ma olen olnud osake tellijate perekonna elust, justkui kaasa aidates inimestel märgata üksteist läbi kunsti üldistava võtme.

 

Keda te eriliselt tahaksite maalida?

Olen alati tahtnud maalida oma kaasaaegseid, inimesi enda ümber, kus ma ka maailmas ei viibiks.

Samuti meeldiks maalida tuntud inimesi, et leida neist üles meie igapäevane inimene ilma ka nö teistele mõeldud nägu kaotamata ja seeläbi tuua ka avalikkuseni karakteri olemuse laiemat diapasooni.

 

2005 a.