Aapo Puki töödest meenuvad:

Tartu vanalinn oli kaunis. Ühiselt kooliteelt või jalutuskäikudelt meenuvad meeleolud ja vestlused. Aapo tähelepanek oli, et inimene, nagu ta on, sobib alati oma värvidega ümbrusesse. Atmosfäär, värvide omavaheline mõju, kõik tundus maaliline. Nii me arutlesime.

Aapo joonistas kõikjal. Leidsin ikka joonistusi kas naabrikaksikutest, mõnest sõbrast või valgepäisest Mariest kassiga.

Maal vanatädi on hiljem näidanud paberitükke inimeste, loomade ja muu joonistustega, mis ta omale küsis. Kodus hoidsin tal töövahendeid alati käepärast. Hiljem on ta öelnud, et see oli väga oluline.

Istuma õppis põrandal suurel pruunil jõupaberi poognal värvilisi jooni vedades.

Aapo oli seltsiv, kollektiivis harjunud. 3-aastaselt oli ta suvepraktikatel kaasas. 5-selt joonistas ja maalis ta tihti koos õpilastega. Jõevaated paatidega, hooned roheluses. Botaanikaaed: kilpkonnad avamaal aias, papagoid puurides, toonekurg Tooni, kes kuskil kõrvalisel teerajal seisis ühel jalal tundide viisi. Luiged, pardid, veohobune kuskil eemal. Vihmastel ilmadel joonistasime Zoloogiamuuseumis.

Meile mõlemile meeldis õhtuti ettelugemine vendade Grimmide muinasjuttudest, eesti rahva ennemuistsetest juttudest, Kalevipojast. Meeldisid raamatukujundused, illustratsioonid Vive Tollilt, L. Vallimäe-Markilt, hiljem Edgar Valterilt.

Esimene näituse kujundus oli enne rääkima ja kõndima õppimist. Aapo küll hoidis raamatuid väga, aga seekord oli ta sättinud oma lemmikraamatust rebitud lehed kolme võrevoodi külge püsti seisma. Ise seismas vabas küljes ja rõõmsalt imetlemas.

Aapol oli lapsena palju sõpru. Oli aktiivne ja läks kaasa, kui midagi huvitavat oli. Mäletan, kord poest tulles nägin köögis toa ukse taga 16 väikest kingakest. Toas suure paberipoogna kohal oli 7 põngerjat joonistamas. Üks omaette laulmas ja väikest kannelt timmimas.

Meie maa on väga kaunis. Olen õnnelik, et Aapo võõrsilt tulles iga kord seda on leidnud.

Ema Laine Pukk,

õpetaja Tartu Lastekunstikoolis (1961-1990).