Zoom inHover the image with your mouse cursor to see details.
Mulle tundub, et see pilt on tehtud mõnes lastekunstikooli vanemas klassis, sest tegemist on suhteliselt keerulise interjööri vaatega. Ma ise naudin seda vaadet tagantjärele. Pärisvaadet ma enam nii selgelt ei mäleta. Seega on mu ainukeseks tõenduseks lapsepõlve lastekunstikooli koridorist see pilt. Seda kunagise lapse tööd vaadates arvan, et söejoonistus klapib materjali olemuselt päris hästi kokku briketihunnikuga. Ju oli talv.
Kutsusime oma lastekunstikooli maja toitlustustrusti majaks, kuna esimesel korrusel oli Tartu Toitlustustrust, teisel korrusel aga meie ja lastemuusikakool oma klaveritega. Meie koolimaja sein oli alati halli või sinakashalli värvi. Selle vastas tumepunastest tellistest majas oli Toome pood. Lastekunstikooli kõrval, üks maja kesklinna poole, oli keldrikauplus, kust ema palgapäeva järel sai ostetud Peetrikese või Sakala kommi. Sakala oli parem, 100 grammi maksis 14 kopikat. Nii paljuks ei saanud ma tihtipeale raha ja tuli leppida poole väiksema tuutuga – 7 kopikat. Küll ma olin õnnelik. Kommid oli pakitud sinakasrohelise paksu paberi sisse. Imestasin alati, kui vilunult ikka müüja oskas seda tuutut teravikust sulgeda. Pärast viimase kommi võtmist mõtisklesin alati selle üle. Mõnikord ostsime sõbra Ove Teemantiga, ka lastekunstikooli poiss, kommid kahe peale, et koduteel neid jagada. Väljas talv. Külmkollase valguse sõõrid üle musta külmunud asfaldi ja lumehunnikute. Üle Toome ei julenud alati minna – sa ei näe ju kaugele! Pimedal ajal käisin kooli läbi linna. Soe lastekunstikool, briketihunnikud ahjusuude ees ja koduteel kaasas väikesed pruunid kommipätsid.
Seda briketihunniku joonistust vaadates leian end teiselt korruselt, kust vasakult viis trepp alla. Päris vasakule jäi kompositsiooniklass. Suur kompositsiooniklass. Paremale pildi vaatajast jäi õpetajate tuba. Seal käisime harva. Otse ees briketihunniku kõrval paistab ukseava. See viib koridori, mis vasakule minnes viib läbi kogu lastekunstikooli. Sama koridori alguses, paremat kätt oli Silvia Jõgeveri klass. See oli püha paik. Sest Jõgever oli isiksus – tugev, sõnakas, otsekohene, hooliv, range, kasvatav, vaatas otse silma ja nõudis tööd. Minu kõige eredamad elamused ongi pärit Silvia Jõgeveri klassist. Seal oli alati kord majas: klassiuks kinni ja seest kostis ainult vaikust. Ainuke rääkija oli õpetaja. Ja kui julgesid sisse piiluda, siis käis seal alati töö. Väikeses ruumis olid tumedad maalimislauad tihedalt üksteise kõrval, tahvlid püsti ja värvikarbihoidja laua küljes. Lauad ise olid tumedad mis tumedad lugematuid kordi sinna valgunud ja töölt välja pintseldatud akvarellist, täis knopkaaukusid ja sagedasti kasutatud aknakleepribade jälgi. Ei tulnud kõne allagi, et Jõgeveri tundi võis kunagi hilineda. Olgu või, et tulin Tolstoi tänavalt läbi linna ja tund algas täpselt 8.15. Kellaajaga võin nii paljude aastate taha eksida, aga tunnetes mitte.
Kuidas me tema tundi tahtsime minna! Miks me sinna kippusime, seal püsisime, alati tagasi ihkasime ja miks ma seda täna veel nii väga taga igatsen?
Sest Jõgever jutustas lugusid, õuduslugusid. Tunnis hoidis ta meid vagusi ilmselt sellega, et lubas tunni lõpus meile järjejuttu edasi rääkida. Iga kord alustas ta lugu uuesti, aga lõpp venis aina kaugemale. Lugu oli näiteks Rohelisest Vanamehest, kes elas koopas. Koopa seinad olid oranžid, savisest materjalist. Rohekas suits valgus mööda koopapõrandat laiali. Nurgas istus sadu aastaid seal konutanud roheliste pikkade juustega mees, nägu lilla, sõrmed kollaste krussikeerdunud meetritepikkuste küüntega.
Jõgever oli meister selliste lugude peale. Tema värvikad kirjeldused ja pilt temast endast klassinurgas istumas toovad mulle meelde, kuidas Agatha Christie oli vastanud pärimisele, kas ta ise oleks võimeline nendeks mõrvadeks, mis ta kirja on pannud, et ta poleks iialgi suutnud neid mõrvu kirjeldada, kui poleks olnud võimeline neid toime panema. Nii näen ka Jõgeveri. Ta oli võimeline kõiki neid meile jutustatud pilte ka maalima. Kui ma hiljem tema enese maalikunsti tundma õppisin, hakkasin mõistma ka tema värvide jutustust, toonide teatraalsust, valguse ja varjude kõnet, romantikat. Me armastasime Jõgeveri ja me kartsime teda.
Aastaid hiljem tänaval kohtudes tundis ta siiralt huvi mu käekäigu vastu kunstnikuna. Oma maalimise põhja olen saanud temalt. Must ei ole värv, oranži ära puhtalt kasuta. Liigu tumeduselt heleduse poole. Segatud toonile ei saa tulla peale segatud tooniga. Kuldsed klassikalised tõed, mida nüüd ise õpetan neile, kellel see peatükk on vahele jäänud.
Üks teine lugu, mida see briketihunnik mulle meenutab. Võiks meenutada. Meil olid lastekunstikoolis vägevad, siis mitte jõulu-, vaid uusaastapeod. Direktor oli tollal Lea Jürisson. Suurde kompositsiooniklassi pandi püsti kuusk. Alati tehti mingeid mänge, kus sai kasutada kujutlusvõimet ja osavust. Näiteks oli üle toa tõmmatud nöör. Selle küljes rippusid teatud vahemaa tagant väiksemate nööride otsas auhinnad: kommid, pintsel, pastapliiats, pesulõks, värvitops, vihik, juuksekumm, šokolaaditahvel ja palju muud mõttetut ja mõttekat. Põnevus kasvas, kui pimesikuna, sall ümber pea seotud ja käärid käes, saime kordamööda käia endale auhinda lõikamas. Mis tihtipeale õnnestus.
Kord juhtus, et äkki keset pidu tuled peaaegu kustusid, jäid vaid kuuseküünaldena hõõguma. Siis läks uks lahti ja läbi toa jooksis kergel sammul üleni musta mähitud valge maskiga Keegi ning kadus koridori sügavusse. Õhtu jooksul vilksas aeg-ajalt veel tema valge nägu. Küll oli õudne. Mask iseenesest oli meile tuttav teema. Olime kõik selliseid maske skulptuuritunnis teinud. Hiljem sain oma õpetajast ema pinnides teada, et seal musta räti sees ja valge maski taga võis olla direktor ise, skulptuuriõpetaja Lea Jürisson.
Need kaks on mu kõige tugevamad mälestused. Võiksin neid aina uuesti kirjeldada ja otsekui aarderikkast kaevust sealt üha rohkem leida. Selline oli minu lastekunstikool.
