Kuupäev:
Esmasp, 01/15/2007
Portreekunstnik Aapo Pukk. Küsijaks Lisette Ligi
Meenutage, kuidas hakkasite kunsti vastu huvi tundma?
Kunstis olemine ja kunstis osalemine on olnud mulle kogu senise elu loomulik osa. Ma sündisin kunstnike lapsena ema Laine Pukk ja isa Aleksander Suumann. Ja esimeseks koduks oli Tartu Kunstikooli õpetajate tuba. Küllap kõik see määraski mu saamise kunstnikuks.
Kogu lapsepõlv käisin emaga Tartu lastekunstikoolis kaasas, ema oli seal õpetaja. Nägin, kuidas õpetati ja võtsin ise ka joonistamisest-maalimisest osa. Hiljem, üheksa aastaselt tegin sisseastumiskatsed ja olin neljaks aastaks sama kooli õpilane. Sellest ajast on mul palju helgeid mälestusi. Õpetaja Silvia Jõgever oli mu esimene maaliõpetaja, ema andis mulle siis kompositsiooni ja joonistamistunde, kindlasti väga tugev oli ka kunstiajaloo osa Olaf Printsi käe all. Ning muidugi ei puudunud ka skulptuur. Eriti toredad olid suvepraktikad, mis toimusid kas siis Emajõe ääres, Botaanikaaias või Toome mäel. Niisiis oli kunst minu sisse tasapisi tulnud ja otsustas sinna jääda tänase päevani.
Mil viisil olete saanud toetust/inspiratsiooni oma lähedastelt?
Inspiratsiooni saab iga päev. Ma ei ole väga suur inspiratsiooni ootaja tüüp. Ma arvan, et tööd tuleb teha iga päev, ka loomingulist tööd, et kasvaks vilumus. Ainult selliselt saabki olla valmis inspiratsiooni puudutuseks. Minu puhul eriti tuleb seda aga tihti ette, et ütlen abikaasale jää paigale!, kõik on praegu õige, valgus su näol, vari su juures. Ja siis alustangi portreega.
Kord ema sünnipäeva ajal sõitsin talle taas Tartusse külla ja otsustasin teda maalida. See on hea koosviibimise aeg, kui üks portreteerib ja teine poseerib. Aeg jääb justkui seisma. Räägime kunstist, teistest kunstnikest, oma loomingust. Tulemuseks on juttudega lahtiräägitud portree.
Kirjeldage, kuidas sünnib üks kunstiteos?
Kunstiteose sünd on vahel kerge ja vahel päris valuline.
Kui rääkida portree sünnist, siis võiks see olla järgmine: mu eesmärk on mõista portreteeritavat, aru saada temast. Töö algab visandamisest. Seejärel valin visanditest välja parima kompositsiooni, millest juhindun põhipilti tehes. Tööde algusi võib olla mitmeid: näiteks meeleoluka tausta maalimine ja siis selle sisse tuleb alles objekt. Teine lähenemine on selline, et toimub tugev üles ehitamine, vormide läbikaalutud komponeerimine ja alles seejärel alustan täiesti nö tehnilise ja metoodilise pindade katmisega ning lõpuosas tuleb meeleolu otsimine ja teose tunnetuslik viimistlemine. Kõige selle järel aga on kasulik lasta pildil endal maailmaga kohaneda, ta tuleb jätta lihtsalt seisma. Edasi valmiks ta justkui ise. Või teisi sõnu öeldes sa ise küpsed, et oma pilti paremini mõista.
Mis teeb modellist hea/halva portreeritava?
Hea portreteeritav annab kunstnikule vabad käed ning usaldab kunstnikku, kelle ta on juba välja valinud. Hea portreteeritav suudab poseerida nii, et ta ei kaota oma isikupära ja suudab elav olla ka nö paigal olles. Hea portreteeritav erineb kõikidest teistest inimestest juba ennem kui ta kunstniku juurde tuleb ja ta on ka sellest omadusest teadlik.
Halb portreteeritav teeb kõik täpselt vastupidi.
Kas Teie ees istub sageli modell või maalite meelsamini fotodelt ja piltidelt inimesi?
Elav modell on kunsti õnnistus. Kuid abimaterjalina kasutan ka varem tehtud visandeid ja samuti ka fotosid. Olen teinud ka ainult fotode pealt, kui inimest ei ole enam elavate kirjas või tahetakse teha talle üllatuspilti mõneks tähtpäevaks.
Teatavasti teete Te palju tellimustöid. Kui palju aega kulub ühe portree maalimiseks?
See sõltub tehnikast, pildi suurusest ja sellest kui palju on inimene meile nähtav pildi peal. Kõige vähem võiks olla kahetunnine visand, peast pastellidega. Kõige kauem oleks kahekuune õlimaal täisfiguurist ja... portreteeritav on käinud mu juures 5-8 korda a la 2 tundi. Kuid nende vahele mahuvad veel mitmed võimalused: harilik pliiats, akvarell, pastell, akrüül; poolfiguur kätega, ¾ figuur.
Sügisel andsite välja sisuka portreekogumiku oma loomingust. Mis oleksid järgnevad tulevikuplaanid/ unistused?
Olen alati tahtnud maalida oma kaasaaegseid, inimesi enda ümber, kus ma ka maailmas ei viibiks.
Samuti meeldiks maalida tuntud inimesi, et leida neist üles meie igapäevane inimene ilma ka nö teistele mõeldud nägu kaotamata ja seeläbi tuua ka avalikkuseni karakteri olemuse laiemat diapasooni.
Minu jaoks ja ma loodan, et ka eesti rahva jaoks olete Te suur eesti portreekunstnik ning väga tuntud tegelane. Mil määral tunnete end igapäevaelus silmapaistva isikuna? Mida tähendab tuntus?
Ega ma nii väga tuntud ka ei ole. Mu nime teatakse ehk rohkem kui mu nägu, ma arvan. Mulle meeldib selline pooltuntus, nagu mul praegu parasjagu on. Olen ütelnud ära aastate jooksul paljud intervjuud. Aga tuntakse ära küll ja see paneb mõnes mõttes elule ka piirid peale. Ameerikas olles saan end tunda vabalt tavalise inimesena.
Kas Te olete kunstnikuna piisavalt tunnustust saanud? Millised oleksid need tunnustamisviisid?
Ma arvan, et rahvusvahelised autasud on mulle andnud piisavalt tunnustust. Olen mitme rahvusvahelise kunstiühingu liige. Aastad on mulle õpetanud, et kui sisemine kriitikameel mind maha ei jäta, siis ei jää ka tunnustus tulemata.
Te olete kohe-kohe Eestist lahkumas. Jutustage, kuhu ja miks Te lähete? Millal võiksime Teid taas kodumaal näha? Kas siis on oodata uut näitust, portreekogumikku...?
Sõidan koos abikaasaga Ameerikasse. Oleme end sisse sättinud Kalifornias. Kliima on väga soe ja päikest on palju. Ka talv on roheline ning valguseküllane. Ma arvan, et see viimane ongi üks olulisemaid põhjuseid selleks reisiks. Maalin seal palju loodust ja ka inimesi. Loodan kohtuda huvitavate inimtüüpidega, nagu näiteks indiaanlased New Mexicos. Samuti plaanin sõita Mehhikosse, kuhu on paari tunni tee meie elupaigast. Elame Vaikse ookeani ääres, seega saan jätkata oma üht olulist armastatud objekti maalimist. Kui Tallinnas elades olen palju maalinud merd, siis Ameerikas annab ookean suurepärase võimaluse jätkamiseks.
Kui Te peaksite ennast iseloomustama kolmest eriaspektist, siis mis oleksid?
Taltsutamatu, empaatiline, süttiv...
Mulle ei meeldi teiste piirangud minu suhtes. Küll aga meeldib mulle ennast piirata. Mõtlen selle all distsiplineerimist, nii vaimset kui füüsilist. Räägin Jumalaga, kellesse ma usun, iga päev. Sunnin ennast tööd tegema ka siis, kui inspiratsiooni ei ole.
