Kuupäev:
Pühapäev, Veebruar 1, 2009
Christine Egnoski, Ameerika Portreekunsti Ühingu tegevdirektor intervjueerib kunstnik Aapo Pukki.
CE: Räägi meile lähemalt oma modellist.
AP: Ta seisab liikumatult. Kitsas tänav on turistidest rahvarohke. Paljud astuvad temast lihtsalt mööda. Ja kui keegi juhuslikult satub tema lähedusse, siis Voltaire ehmatab teda, muutes äkki poosi ja grimassi.
Kui võimalik, siis ta püüab isegi suudelda, jättes õnnestumise korral daami põsele valge laigu. Järsku seisab ta ees kamp hommikusi keskkooliõpilasi, ise kaelakuti ja nooruslikult ülemeelikud. Muretud lõpuklassi noored ehk oma esimesel Veneetsia-reisil. Üks agaram püüab esineda teiste ees ja haarab õrritavalt rahakarbi järele. Tänutäheks kõlab kaaslaste naer. Voltaire ei liigutagi. Ärpleja ei jäta järele: ta astub kujule õige lähedale, tõstab rusikas käe ja äigab otsekui aegluubis kuju nina eest mööda. Taas kaaslaste naer. Näitleja kannatus katkeb: ta astub samba seest välja, tõstab rusika ja hoiab seda üllatunud ärpleja pea kõrgusel. Ka poisi rusikas tõuseb. Seepeale hakkab kuju Itaalia koolipoisile rääkima vene aktsendiga inglise keeles: “See on minu töö, ma olen näitleja. See on nagu iga teinegi töö. Kui sa tahad kakelda, siis ma võin vastu lüüa küll.” Noormees on segaduses. Keegi ei naera enam. Vaikides seisavad kaks meest vastamisi, rusikad püsti. “Mis saab edasi?” vasardab mu peas. Olen ju kõike pealt näinud. “Sa pead talt andeks paluma!” hõikan ma rahva hulgast. Itaallane ei kuule, küll aga kuulevad tema sõbrad ja ütlevad talle edasi. “Anna mulle andeks,” kõlab tüli alustaja suust. “Ah, sellest pole midagi,” lausub valge kuju pärast väljapeetud dramaatilist pausi ja naeratab. Surutakse rõõmsalt kätt ja tasapisi liigub noortesalk edasi, mitte enam nii häälekalt. Kuju kükitab maha ja võtab kotist värvikarbi. Kohendab väikse peegli abil grimmi ja astub tagasi samba sisse. Tema valgest marmorist rinnaesine liigub veel pisut ja siis on ta taas liikumatu.
CE: Kas sa järgid mingeid erilisi mängureegleid, kui alustad uue maaliga?
AP: Püüan alustada uut tööd nii puhtalt lehelt kui võimalik. “Veneetsia meest” alustades tundsin taas uue pildi värskust, nagu teeksin oma elu esimest pilti. Ostsin uued pastellid – nii palju erinevaid toone, mida olin juba unustama hakanud. Algus läks ikka hoogsalt ja emotsionaalselt, värvilisemalt kui vaja. Üldistada tuli vaid niivõrd, et jääks ruumi detailidele. Samas ei tohtinud detailidega liiale minna, et üldistus ei kaoks. Tuli saavutada selline tehniline lähenemine, et pinnafaktuuur ja tehnika ei oleks atraktiivsem kui pilti peidetud sõnum. Ruumilisuse saavutamiseks vaatlesin pilti mitme nurga alt, justkui libamisi mööda pildi pinda. Kord alt üles, siis ülevalt alla, kord paremalt vasakule ja jälle teistpidi. See nipp võimaldab timmida olulise ja ebaolulise vahekorda.
CE: Kus sa oled kunsti õppinud, kus harjutamas käinud?
AP: Olen kogu elu õppinud ja palju harjutanud. Algul uudishimust, siis tõestamispüüdest, nüüd jälle uudishimust. Mu esimene kool oli Tartu lastekunstikool, kus mu ema oli õpetaja. Veel praegugi, kui tema on 73 ja mina 46, satume vahel elavalt vestlema mõne mu poolelioleva maali üle. Järgnes kuus aastat õpinguid graafika erialal Tallinnas Kunstiülikoolis. Asunud tööle ajakirja kujundajana, sain treenida oma silma ja kompositsioonitunnetust. Seejärel alustasin vabakutselise kunstniku karjääri portretistina, mis on kestnud tänaseni. Nüüdseks juba 18 aastat. Praegu ei pane ma enam harjutamisele nii suurt rõhku, sest joonistada ja maalida ma oskan. Teine asi on aga kunstnikuna ennast leida, see ei pruugi sõltuda kuigi palju harjutamisest. Selleni võib jõuda ehk mõtiskledes, vaadeldes, suhestudes. Esialgu on võimalik üles leida, kes ma kunstnikuna olla ei tahaks, millist laadi ja stiili ma viljeleda ei sooviks. See, mis järele jääb, tuleks rakendada uute ideede teenistusse.
CE: Kõikidel võidupiltidel on teatud kvaliteet, mis hõlmab rohkem kui saavutatud sarnasus. Kas sa tunnistad seda ka oma töö puhul?
AP: Asetage ühte kaadrisse valminud maal ja objekt, keda olete maalinud. Siis pildistage mõlemaid korraga ja vaadake hoolega seda fotot. Võid rahul olla, kui sellel fotol on sinu maal sisukam kui objekt ise. Sa oled läinud kaugemale kui tegelikkus. Sa oled suutnud panna pildisse ka tükikese oma tõekspidamistest. Seal on kaastunne ja kaasaelamine, sealt vaatab vastu inimlikkus. Sügavus, mis on mahukam olemasolevast hetkest.
English
