Portreekunst. Meistrite väljapanek. Aapo Pukk

See on miim. Näitleja Veneetsia tänavalt Itaalias. Ta seisab improviseeritud samba sees, mis on tegelikult marmori immitatsiooniga vineerist kast. Tal on ümber voodilina, millel murdmisjäljed sees. Ta nägu on kaetud valge paksu grimmi kihiga. Ja peas on tal juukseid kinnikattev valgest riidest palmitud mütsitaoline ese. Marmorsamba ees tänaval on kingakarp, et möödujad saaksid sinna raha panna. Ta manab näole grimassi, mis võib meenutada prantsuse kirjanikku Voltaire. Pärast oma kujuga kohtumist läks ta mulle hinge. See pilt ei ole ainult temast, see on pühendatud temale. Tema teguviis avas minus midagi. Lisaks said mitmed erinevad jõujooned siin kokku. Akadeemiline kuju valgustusaja kirjanikust ja filosoofist sümboliseerimas klassikalist realistlikku lähenemist objektile. Samas on ta tänapäevane näitleja tänaval, kes etendab seda teravakeelset 18 sajandi kuju. Teeb seda peenetundeliselt mitte üle mängides ja mitte ka vaatajale liiga palju kujutluseks jättes. Õhuline marmorkuju, kes otsib kontakti möödujatega. Vibreerides arusaamise ja arusaamatuse piiril, äratundmise ja tundmatuse vahel. Siin tulebki mängu moodsa kunsti aspekt – lihtsalt üks käteta ja nagu ka kehata pea kummalise künka peal. Pea mis irvitab võrdselt nii kaasaja kui ajaloo suunas olles samal ajal ründav ja kaitsetu. Kõige lõpuks veel tema võitlus oma olemasolu eest.