Need kolm portreed on kindlasti parim kingitus, mis me endile oleme teinud.

Me näeme lapsi kasvamas ja muutumas. Me imetleme nende portreid, kus Laura on 16, Sarah 11 ja Billy 9 aastat vana. Esimese portree tellisime Laura kuueteistkümnendaks sünnipäevaks. Algul oligi mõte lasta teha kõikidest lastelastest portreed, kui nad on 16-aastased. Kuid kui nägime, kui sarnane on Laurast maalitud pilt temaga, ei mallanud me liiga kaua oodata, millal saame Billy ja Sarah portreed elutoa seinale riputada. Aja jooksul asjaolud muutusid, inimesed sõitsid teise linna ja aina raskem oli seda plaani ellu viia. Soovisime aga kindlasti, et Aapo saaks alustatu lõpuni viia. Portreede valmimine ise pakkus igale lapsele palju rõõmu. Aapo suudab teha poseerimise lastele kergeks. Ta selgitab, mida ta neilt vajab, ja kui tänulik ta on selle eest, et nad teda usaldavad. Veel praegugi on Aapo ja Helge (kunstniku abikaasa) nende head sõbrad, kellega on alati hea kohtuda. Ka siis, kui polegi tegemist portreteerimisega. Iga päev portreedega koos elades oleme hakanud seal märkama selliseid jooni, mida me varem üldse tähele ei pannud. Aapo on osanud vaadata otse inimese sisse ja toonud sealt välja midagi sellist, mida esmapilgul ei näe. Oleme seda märganud tema teistegi portreede puhul). Näib, et ta saab kätte inimese olemuse. Paljud meid külastanud sõbrad on neid portreid näinud. Nad on alati vaimustunud Aapo tööst ning leidnud, kui hästi ta on tabanud sarnasust portreteeritavatega ja ka nende isikupära. Hiljuti olid meil külas inimesed, kes ei tunne meie lapselapsi. Ka nemad märkasid kohe, kui sarnased on need portreed samas ruumis olevate noorte fotodega, aga samuti seda, et need portreed on püüdnud kinni midagi erilist, mida fotodel ei ole.

Uhked vanavanemad Jerri ja Tony Schilling poseerivad koos lastelaste Billy, Sarah ja Lauraga pastellportreede kollektsiooni all.